Valgeid tiigreid elab mõnes India osariigis, Nepalis, Bhutanis ja Bangladeshis. Viimase paar sajandi jooksul on nende levik eluslooduses tunduvalt vähenenud nende küttimise tõttu. Siiski leidub neid paljudes maailma loomaaedades. Lisaks peetakse neid ka eksootiliste koduloomadena ja kasvatatakse äritegevuse eesmärgil.[1]
Täiskasvanud loom võib kaaluda kuni 300 kg ja on umbes 3 m pikk. Keskmine eluiga on 10–20 aastat ning tippkiirus võib olla kuni 97 km/h.[2][3] Kuna valge tiiger ei ole eraldi tiigri alamliik, siis ei ole ta ka väljasuremisohus.
Välimuse eripära
Valge tiigri karvastik on valge, pruunide või mustade triipudega. Leutsismi põhjuseks on mõlema vanema retsessiivne valge värvuse geen, mida põhjustab punase ja kollase pigmendipheomelaniini vähesus või puudumine kehas. Sellist geeni esineb 10 000 isendil ühest. Tihti aetakse valge tiiger segi albiinoga. Leutsismi määr looma kehas ja karvkatte heledus sõltub geneetilisest päritolust. Hele karvastik teeb tiigri eluolu ebasoodsaks, kuna neil on raske end ümbritsevas looduses peita ja seepärast on nad teistele loomadele ning ka inimestele kergesti märgatavad. Valgele tiigrile on omane kõõrdsilmsus.[4][5]
Võrdlus oranži Bengali ja Amuuri tiigriga
Pärast Amuuri tiigrit on valge tiiger koos Bengali tiigriga teine maailma suurim tiigriliik. Erinevalt valgest tiigrist võib teisi tiigriliike näha liikumas ka eluslooduses. Võrreldes oranži Bengali tiigriga kasvab ta kiiremini ning on nii sünnimomendil kui ka täiskasvanueas raskem ja pikem, kuid uuringud on näidanud, et nende eluiga on oranžist Bengali tiigri omast lühem geenimutatsiooni tõttu. Nad saavutavad oma täismõõtmed juba kahe-kolmeaastaselt. Erinevalt oranžist Bengali ja Amuuri tiigrist on neil pärilikult sinised silmad. Nagu teistel tiigriliikidel on ka valge tiigri triibud unikaalsed ja võrreldavad inimese sõrmejälgedega: maailmas ei leidu ühtegi samasuguste triipudega tiigrit. Sarnaselt teiste tiigriliikidega on ka valge tiiger karnivoor ehk toitub teistest loomadest.
Aretamine ja ristamine
Kuna valge tiiger on väga haruldane, on üle maailma väga populaarne nende aretamine ja ristamine. Tihti tuuakse põhjuseks nende väljasuremisoht, mis pole siiski tõsi. Enamasti tehakse seda äritegevuse eesmärgil. Tavaline on omavahel paaritada suguluses olevaid tiigreid, mistõttu esineb loomadel palju terviseprobleeme ja väärarenguid. Sagedasemad neist on selgroo deformatsioon, suulaelõhed, vaimsed tervisehäired, defektsed organid, puusaliigese düsplaasia, immuunpuudulikkus, kõõrdi ja punnis silmad. Esimene teada olev aretuse eesmärgiks kasutatud valge tiiger oli 1951. aastal tuntuks saanud isane tiiger Mohan. 80% ristamise tagajärjel sündinud valgetest tiigritest sureb sünnidefektide tõttu.
