Valdo Kallion

Valdo Kallion (27. märts 1923 Järvakandi – 7. aprill 1997) oli Eesti ja Saksa sõjaväelane ning eesti ehitusinsener.

Ta sündis 1923. aastal Järvakandis koolijuhataja perekonnas, Järvakandis lõpetas ta ka 1935. aastal algkooli. Pöördelisel 1941. aastal lõpetas ta Gustav Adolfi Gümnaasiumi. Õpilasena oli ta spordipoiss ja kuulus kooli korvpallivõistkonda. Samuti mängis ta GAG-i orkestris saksofoni. Pärast gümnaasiumi lõpetamist asus õppima Tallinna Tehnikaülikooli keemiateaduskonda.

1. aprillil 1943 mobiliseeriti ta Saksa sõjaväkke. Esialgu oli ta väljaõppel Heidelageris, kuid suunati 3. juunist 1943 Bad Tölzi sõjakooli, mille lõpetas suurtükiväeleitnandina. 25. märtsil 1944 saabus ta tagasi Tallinna, järgnes teenistus Jägala suurtükiväelaagris. Sama aasta mais saadeti ta Narva rindele 20. eesti diviisi III suurtükiväegruppi, kus osales esialgu 7. patarei tulejuhina, hiljem patareiülemana lahingutes Narva, Sinimägede, Krivasoo ja Avinurme juures. Valdo Kallioni sulest on ilmunud mälestused Avinurme lahingust. http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?t=3660

Pärast Avinurme lahingut langes ta 22. septembril 1944 Ambla piirkonnas sõjavangi. Esialgu viibis ta Kohtla-Järve, Jägala ja Maardu vangilaagris. Juulis 1945 määras kohalik sõjatribunal talle 10+5 aastat vangistust ja asumist. Seejärel oli ta metsatöödel Burepolomi ja Uhta laagrites, kus jäi vaevu ellu.

Vangistusest vabanes ta 1954. aastal. Esialgu asus ta tööle Vasalemma paemurdudesse markšeidrina. Olude leevenemisel asus ta kaugõppe teel õppima Tallinna Polütehnilise Instituudi ehitusteaduskonda, mille lõpetas 1962. aastal cum laude tööstus- ja tsiviilehituse erialal. Seejärel töötas ta Eesti Dolomiidis ja Eesti Maaehitusprojektis.

Valdo Kallion ehitas endale kodu Sakku ja elas seal kuni surmani. Valdo oli väga muusikalembene, laulis Nõukogude ajal Teaduste Akadeemia Meeskooris ja Saku segakooris Tuljak, kus aitas kaasa ka kontsertide ja koori reiside korraldamistel.

Pärast Eesti Vabariigi taastamist moodustas ta Saku Vabadusvõitlejate Ühingu ja oli aastatel 1993–1997 selle esimees. Sellest ühendusest kasvas hiljem välja Eesti Kodumaakaitsjate Harju Ühendus.