Martin S. Kull või Martin Sebastian Kull on pseudonüüm, mida kasutab Eesti metsavendlusest kirjutav amatöörajaloolane Valdek Kiiver.
Selle nime all on aastast 2010 ilmunud Eesti Ajalookirjastuselt 15 raamatut, mis käsitlevad Eestit Teises maailmasõjas ja sõjajärgset vastupanuliikumist. Teosed on ilmunud sarjas "Metsavenna-eri". Fookuse all on eestlaste tegevus Saksa okupatsioonivõimude teenistuses ja Eesti metsavendade vereteod. Esimese raamatuna ilmus selle nime all raamat Saksa okupatsiooni ajal Tartus tegutsenud koonduslaagrist.[1] Antud teos nagu ka Kulli hilisemad raamatud sisaldavad Nõukogude julgeolekuorganite juurdlusmaterjalide ümberjutustusi. Puudub nii allikakriitika, kui ka analüüs ja viiteaparatuur.[viide?]
Maine
Tunnustatud Eesti vastupanuliikumise uurija ajaloolane Tiit Noormets: "Teisalt on aga mõned autorid, nagu näiteks Jaan Ellen ja pseudonüümiga "Martin S. Kull" oma teostes suures osas lihtsalt ümber jutustanud või lausa ümber kirjutanud ülekuulamiste protokolle. Nende autorite raamatud on Nõukogude julgeolekuorganite sõna tänases päevas ja sellisena mitte ajalooteadus."[2] Ei ole kindlalt teada, kes seisab nime Martin S. Kull taga. Teoste toimetamisega on tegelenud Valdek Kiiver, kes enda sõnade järgi sattus teemaga kokku töötades kirjastuses Hotpress, mis andis välja lähiajaloo teemalisi raamatuid.[3] 2008. aastal ilmus tema toimetamisel Aino Lepa kirjutatud mahukas "Vabaduse hinnaks on elu"[4], mis on üheks mahukamaks käsitluseks Eesti metsavendlusest.[viide?]
2011. aastal keeldus Saaremaa Muuseum andmast oma ruume Saaremaa metsavend Elmar Ilbist käsitleva raamatu esitluseks kuna teoses "Elmar Ilp: veri mu kätel" on Saaremaa kuulsaimat metsavenda kujutatud sarimõrvari ja bandiidina. Väga põhjalikult on Martin S. Kull tegelenud Virumaa metsavendluse kajastamisega, kuid need raamatud kannatavad kõik eelpool mainitud puuduste käes – puuduv viiteaparatuur ja ilma allikakriitikata Nõukogude julgeolekuorganite ülekuulamisprotokollide tsiteerimine. Osades raamatutes nagu "Vere maitse" ja "Tartumaa Ilp ja tema "sulased"" on autor asunud kasutama täiesti nõukogulikku fraseoloogiat.[viide?]
Kirjanduskriitik Arno Oja on pakkunud Kulli nime taga seisvaks kirjanik Ervin Õunapuud. "Martin S. Kulli raamatute sisu kohta pole mul palju ütelda. Kirjanduslikku väärtust neis ei ole, teaduslikku samuti mitte. Tõestusvähene ilkumine eelkäijate väidete kallal ning seniste käsitluste korralike allikaviidetega varustamata dokumentide (?) abil pea peale pööramine pole tõde ega teadus. Samas ei ürita siinkirjutaja omistada ühelegi Kulli raamatule Ervin Õunapuu ainuautorsust. Küll aga peab lugejaid hoiatama ennast Eesti Ajalookirjastuseks kutsuva moodustise eest, mis Martin S. Kulli fenomeni kattevarjus üritab levitada tõvestavat Kulli sündroomi. Tõve nimi on paskvill." [5]Ka professionaalsed ajaloolased Aigi Rahi-Tamm ja Meelis Saueauk on märtsis 2015 avaldatud artiklis "Nõukogude julgeolekuasutuste Stalini-aegseist ülekuulamisprotokollidest. Allikakriitiline ülevaade" teiste vabatahtlike nn amatööride hulgas eriti Kulli ja Jaan Ellenit süüdistanud arhiivis asuvates salastatud toimikutes talletavate materjalide kriitikavabas ja sõnasõnalises (resp. autentses) „ümber trükkimises". Nende kriitikat võeti arvesse ja peagi ei lubanud arhiivi osakonnajuhataja esitada Kullil materjalide kasutamiseks juurdepääsutaotlust riigiarhivaarile, mida viimane ju niikuinii ka esitamise lubamisel enam rahuldanud poleks. Sellega oli Kulli edaspidiste raamatute ilmumisel lõpp.Jaan Ellen oli jõudnud kasutada arhiivimaterjale veel avalikustamisaja järellainetustes 1990. aastatel ja tema publikatsioonid katkesid surma tõttu.
Kes on antud nime taga selgus 25. märtsil 2014, kui märtsiküüditamise 65. aastapäeva õhtul astus Koeru Kultuurimaja saalis Martin S. Kulli nime all üles Eesti Ajalookirjastuse toimetaja Valdek Kiiver.[6]
Teosed
- Martin S. Kull "Tartu koonduslaager: meie ühine halb uni" (Tartu: Eesti Ajalookirjastus, 2010)
- Martin S. Kull "Elmar Ilp: veri mu kätel" (Tartu: Eesti Ajalookirjastus, 2011)
- Martin S. Kull "Erich Jerlet: sajandi rööv" (Tartu: Eesti Ajalookirjastus, 2011)
- Martin S. Kull "Tapva hämaruse päevaraamat" (Tartu: Eesti Ajalookirjastus, 2011)
- Martin S. Kull "Puhake paremad pojad" I osa (Tartu: Eesti Ajalookirjastus, 2012)
- Martin S. Kull "Puhake paremad pojad" II osa. Virumaa valitsejad (Tartu: Eesti Ajalookirjastus, 2012)
- Martin S. Kull "Puhake paremad pojad" III osa (Tartu: Eesti Ajalookirjastus, 2013)
- Martin S. Kull "Puhake paremad pojad" IV osa (Tartu: Eesti Ajalookirjastus, 2013)
- Martin S. Kull "Puhake paremad pojad" V osa (Tartu: Eesti Ajalookirjastus, 2013)
- Martin Sebastian Kull "Hundijaht" (Tartu: Eesti Ajalookirjastus, 2014)
- Martin S. Kull "...kuni surm teid lahutab" (Tartu: Eesti Ajalookirjastus, 2014)
- Martin S. Kull "Tartumaa Ilp ja tema "sulased"" (Tartu: Eesti Ajalookirjastus, 2014)
- Martin S. Kull "Kolonelleitnant Heljuste hingepalve" (Tartu: Eesti Ajalookirjastus, 2015)
- Martin S. Kull "Osula Ott ja tema "pillimehed"" (Tartu: Eesti Ajalookirjastus, 2016)
- Martin S. Kull "Vere maitse" (Tartu: Eesti ajalookirjastus, 2016)
Viited
- ↑ Martin S. Kull "Tartu koonduslaager: meie ühine halb uni?" (Tartu: Eesti Ajalookirjastus, 2010)
- ↑ "Eesti metsavennad 1944–1957" Dokumentide kogumik. Koostanud Tiit Noormets. Ad fontes, 18. (Tartu: Eesti Rahvusarhiiv, 2014), lk. 37.
- ↑ Valdek Kiiver "Metsavendlus Virumaa metsades oli äärmiselt ohvriterohke" – "Virumaa Teataja" 25.04.2012
- ↑ Aino Lepp "Vabaduse hinnaks on elu" (Tartu: Hotpress Kirjastus, 2008)
- ↑ Arno Oja "Martin S. Kulli fenomen" – Eesti Ekspress 16.07.2011
- ↑ Raamat metsavendlusest küttis meeli Koeru Kaja, nr 272, 1. aprill 2014
