| Vahejuhtum Marco Polo sillal |
|---|
|
Osa teisest Hiina-Jaapani sõjast |
![]() Jaapani väed Wanpingi pommitamas (1937) |
| Toimumisaeg |
7.-9. juuli 1937 |
|---|
| Toimumiskoht |
Pekingi ümbruskond, Hiina |
|---|
| Osalised |
|---|
|
|
| Väejuhid või liidrid |
|---|
|
|
| Jõudude suurus |
|---|
| u 100 + teadmata hulk abiväge |
5600 |
|
| Kaotused |
|---|
| Langesid kõik peale nelja sõduri (v.a lisajõud) |
Teadmata |
|
Vahejuhtum Marco Polo sillal oli 7.–9. juulini 1937 Pekingi lähistel toimunud sõjaline kokkupõrge Hiina ja Jaapani üksuste vahel, mida loetakse Hiina-Jaapani sõja ametlikuks alguseks.
Kokkupõrge sai alguse Pekingist 15 kilomeetri kaugusel asuva ajaloolise graniitsilla juures, mida läänes tuntakse eelkõige Marco Polo silla nime all, Hiinas aga Lugou sillana (Lugouqiao).
Poliitiline ja sõjaline taust
Jaapani jaoks kujutas Kirde-Hiina 20. sajandi esimesel poolel strateegiliselt olulist piirkonda.
Jaapani alaline sõjaline kohalolu Hiinas sai alguse aastatel 1900–1901, mil Jaapani armee aitas koos mitmete Euroopa riikide ja Ameerika Ühendriikide üksustega maha suruda bokserite ülestõusu. Vastutasuks abi eest ülestõusu mahasurumisel said need välisriigid septembris 1901 allkirjastatud Bokserite protokolliga õiguse jätta oma üksused strateegilistele positsioonidele Pekingi ümbruses, et "tagada vaba ühendus pealinna ja mere vahel". Järgmisel, 1902. aastal anti neile vägedele õigus ka Hiina valitsuselt luba küsimata ümber paikneda ja õppusi korraldada. Protokoll koos oma lisadega säilitas kehtivuse ka pärast Hiina Vabariigi väljakuulutamist 1912. aastal.
1920.–1930. aastatel nägi Jaapani mõjukas ohvitserkond Kirde-Hiinas üha enam territooriumi, mis tuleks kujundada puhvertsooniks Hiina ja Nõukogude Liidu vahel, mida Jaapan käsitles enda suhtes vaenuliku riigina. Samuti vajas Jaapani kiirelt arenev majandus täiendavat baasi oma vajaduste rahuldamiseks ja Jaapani kiirelt kasvav elanikkond täiendavat elamispinda. Aastatel 1931–1932 okupeeris Jaapani keiserlik armee mainitud eesmärke silmas pidades ilma oma valitsuse ametliku heakskiiduta Mandžuuria alad ja moodustas seal Mandžukuo marionettriigi, mida pandi juhtima Hiina viimane keiser Pu Yi.
Jaapani ekspansioon jätkus ka järgnevatel aastatel – 1933 okupeeris keiserlik armee Jeholi provintsi, aastaks 1935 oli saavutatud ka kontroll Hebei ja Chagari provintside üle. Juunis 1935 oli sisetülidest lõhestatud Hiina sunnitud salajase He-Umezu lepinguga tunnistama Jaapani okupatsiooni eelpool mainitud aladel, mis viis veel ühe Jaapani marionettriigi, Ida-Hebei Autonoomse Nõukogu, loomiseni. Nii oli Peking nüüd kolmest küljest ümbritsetud Jaapani valdustega.
Hiina Vabariigi tegelik juht Jiang Jieshi oli ammu soovinud jaapanlased Kirde-Hiinast välja kihutada, kuid pidevate kodusõdade ja sisetülide tõttu ei olnud see võimalik. Olukord muutus aastatel 1936–1937 peetud läbirääkimistel, kus Hiina Vabariigi valitseva Guomindangi partei vastas istusid nende peamised vaenlased Hiina Kommunistlikust Parteist. Läbirääkimised lõppesid 5. juulil 1937 koostöölepingu sõlmimisega kommunistide ja Guomindangi vahel. Kommunistlik Partei nõustus lõpetama relvastatud vastupanu, andma oma väed Jiang Jieshi juhtimise alla ja toetama valitsust sõjategevuses Jaapani okupantide vastu. Eelseisva vahejuhtumi seisukohalt on oluline teada, et kommunistide juhi Mao Zedongi sõnul oli lepingu sõlmimisel nendepoolseks ainsaks eesmärgiks kutsuda esile täiemahuline sõjaline konflikt Hiina Vabariigi ja Jaapani vahel, mis võimaldaks nende üksustel jätkata Hiina Vabariigi tagalas provintside vallutamist.
Veelgi jõulisemaks olid suveks 1937 muutunud ka Jaapani seisukohad, kus pärast 26. veebruari riigipöördekatse läbikukkumist 1936. aastal oli valitsuse ja armee üle kontrolli saavutanud ekspansionistlikult meelestatud ohvitseride Toseiha rühmitus.
Vägede paiknemine konflikti eelõhtul
Jaapani üksused
Jaapanil oli 1937. aasta juuli alguseks formaalselt Hiinale kuuluval territooriumil eri andmetel 7000 – 15 000 sõdurit. Jaapani vägede isikkoosseis piirkonnas ületas kõigi teiste välisüksuste oma ja oli märksa suurem Bokserite protokolliga lubatud piirmääradest.
Need sõdurid kuulusid Jaapani Hiina garnisoni armee koosseisu – seda nime kandis Pekingi ümbruses paiknev Jaapani väekontingent alates 1912. aastast. Konflikti ajal juhatas armeed kindralleitnant Kanichirō Tashiro, tema staabiülemaks oli kindralleitnant Gun Hashimoto.
Jaapani üksused kontrollisid pääsu Lugou ehk Marco Polo sillale ja selle kõrval asuvale kaasaegsele raudteesillale, mööda mida kulges hiinlaste jaoks strateegiliselt oluline Pinghani raudtee, ainus maismaaühendus Pekingi ja Hiina valitsusvägede kontrolli all olevate alade vahel Pekingist lõunas.
Armee peastaap asus Tianjinis. Osa üksustest oli paigutatud piki Pinghani raudteed, osa asus Pekingis, et kaitsta Jaapani saatkonda. Armee koosseisu kuulus nii jalavägi, ratsavägi, suurtükivägi kui ka tankid.
Hiina üksused
Teisel pool Lugou silda paiknes Hiina 29. armee, mida juhatas kindral Song Zheyuan koos oma asetäitja Qin Dechuniga. Reaalselt kontrollisid Hiina Vabariigi eri alasid kohalikud sõjapealikud. Nii koosnes ka 29. armee peamiselt kahe sõjapealiku – Feng Yuxiangi ja Yan Xishani – meestest.
29. armees oli kokku umbes 100 000 sõdurit, kuid suur osa neist oli vähese või olematu väljaõppega. Armee moodustasid aegunud püsside ja mõõkadega varustatud jalaväelased, kellel puudus mehhaniseeritud üksuste toetus.
Vahejuhtum Marco Polo sillal
7. juuli
Alates juunist 1937 korraldasid Jaapani üksused Marco Polo silla lääneotsa juures regulaarseid sõjaväeõppusi. Samasugused õppused toimusid ka 7. juuli õhtul.
Mis viis sellel õhtul tulevahetuseni Hiina ja Jaapani vägede vahel, on täpselt teadmata. Ilmselt oli tegemist puudulikust infoliikumisest tingitud eksitusega.
Hiina võimud olid palunud jaapanlasi alati taolistest õppustest ette teatada, et mitte ehmatada kohalikke elanikke. Jaapanlased olid selle tingimusega nõustunud ning seda alati ka järginud. Mingipärast ei teinud nad seda 7. juuli õhtul. Kui kõlas õppuse lõpusignaal, siis sattusid Hiina üksused toimuvast segadusse, arvates, et toimub jaapanlaste rünnak. Nad tulistasid mõned hoiatuslasud, mis viisid lühikese kahepoolse tulevahetuseni. See toimus umbes kell 23.00.
Esmane kokkupõrge kestis vaid mõned minutid. Kokkupõrke järel jäi üks Jaapani sõdur kadunuks, millest informeeris tema kompaniiülem major Kiyonao Ichaki oma rügemendiülemat kolonel Renya Mutaguchit. Jaapanlased arvasid, et nende sõdur on hiinlaste poolt vangi võetud. Marco Polo silla juures asuvale kompaniile otsustati abiks saata veel üks Jaapani kompanii.
Hiina versiooni kohaselt hakkasid jaapanlased nüüd nõudma hiinlastelt pääsu Wanpingi linna, et otsida oma kadunut sõdurit. Esmalt pöörduti selle nõudega Hiina 29. armee 219. rügemendi komandöri Ji Xingweni poole ja veidi hiljem, kella 23.40 paiku juba armeekomandöri kohusetäitja Qin Dechuni poole. Viimane keeldus jaapanlasi Wanpingi laskmast, kuid andis lubaduse, et tema sõdurid tegelevad kadunud jaapanlase otsimisega ise. Kõige kurioossem oli asja juures see, et vahepeal olevat kadunud jaapanlane juba oma kompaniisse tagasi pöördunud, kuid kõrgemaid Jaapani ohvitsere sellest ei teavitatud.
Jaapani versioonis taolisi nõudmisi ei mainita ja rõhutatakse, et läbirääkimised kahe vaenupoole vahel algasid alles 8. juuli varahommikul.
8. juuli
Hiina versiooni kohaselt ei jäänud jaapanlased kindral Qin Dechuni vastusega rahule ja esitasid pärast kella ühte öösel hiinlastele ultimaatumi nõudega lubada Jaapani armee esindajad Wanpingi. Kindral Qin võttis seepeale ühendust 37. diviisi komandöri Feng Zhianiga ja palus viimasel seada oma üksused kõrgendatud lahinguvalmidusse.
Jaapanlastele täienduseks saadetud kompanii jõudis koos kuulipildujate ja suurtükkidega kohale kell 3.30 varahommikul. Jaapani versiooni kohaselt saabus koos uue kompaniiga staabiohvitser, kes hakkas korraldama läbirääkimisi kahe osapoole vahel.
Igal juhul läbirääkimised toimusid ja Hiina versiooni kohaselt lubati nende tulemusel kella 4.50 paiku Wanpingi kaks Jaapani sõjaväeuurijat, et otsida kadunud sõdurit. Jaapani versioonis nimetatakse hommikul saavutatud kokkulepet lihtsalt vaherahu sõlmimiseks.
Jaapani versiooni kohaselt tabasid nende üksusi kohe pärast vaherahu tingimustes kokkuleppimist Hiina poole pealt uued lasud. Ei arvatagi, et uue rünnaku taga oli Hiina armee, vaid kahtlustatakse, et tegemist oli kas Hiina kommunistide või Jaapani sõjaväeluure ühe juhi Kenji Doihara korraldatud provokatsiooniga. Hiina versioonis rõhutatakse, et esimesena avasid tule jaapanlased, mitte hiinlased.
Nüüd algas võitlus kontrolli pärast Marco Polo silla üle. Esialgu kaitsesid silda vaid 1000 Hiina sõdurit 219. rügemendi komandöri Ji Xingweni juhtimisel, kellel oli korraldus kaitsta silda iga hinna eest. Soomukite toel õnnestus Jaapani üksustel osa sillast ja selle ümbrusest 8. juuli pärastlõunaks oma kontrolli alla saada, kuid Hiina abivägede saabumisel olid nad sunnitud taanduma.
Kui info vahejuhtumist jõudis Tōkyōsse, saatis keiserliku armee staabiülem Jaapani Hiina garnisoni armeele käsu lahendada probleem kohalikul tasandil. Seda otsust toetasid ka väeliikide staapide esindajad ja sellele andis oma heakskiidu samal päeval istungile kogunenud Fumimaro Konoe valitsuskabinet.
Hiljem nõupidamisele kogunenud kindralstaabis olid aga ülekaalus ekspansionistid. Kuigi vaidlused kindralstaabis kestsid tunde, võeti lõpuks vastu otsus saata garnisoni armeele appi lisaüksuseid: kaks brigaadi Kwantungi armeest, üks diviis Koreast ja kolm diviisi otse Jaapanist. Ekspansionistid põhjendasid otsust vajadusega anda Jiang Jieshile õppetund, et too loobuks igaveseks katsetest Kirde-Hiina alasid tagasi vallutada. Pärast hiinlaste kiiret purustamist oleks Jaapani üksused pidanud Jaapani kontrolli all olevatele Hiina aladele tagasi tõmbuma. Taolise plaaniga olid ka Toseiha oponendid vastumeelselt nõus, seda enam, et tekkinud olukorras kardeti vägivalla puhkemist Põhja- ja Kirde-Hiinas tegutsevate jaapani kaupmeeste vastu.
9. juuli
Kasutades ära udu ja vihma 9. juuli varahommikul, asusid vahepeal märkimisväärselt kasvanud Hiina väed pealetungile ja suutsid kella 6.00 silla uuesti oma kontrolli alla võtta. Samal ajal jätkusid läbirääkimised, mille tulemusel lepiti kokku uues vaherahus. Ühtlasi lubasid hiinlased demilitariseerida Wanpingi linna, andes selle juhtimise üle tsiviilvõimudele.
Jaapani versiooni kohaselt rikuti ka seda vaherahu provokatsiooniga – avati tuli kuulipildujatest. Ei suudetudki välja selgitada, kes tulistas. Nüüd sekkusid sündmuste käiku omavahel sõbralikes suhetes olevad Hiina 29. armee juhataja Song Zheyuan ja Jaapani Hiina garnisoni armee staabiülem Gun Hashimoto, kellel õnnestus vaherahu taastada. Kindral Song lubas provokaatoreid karistada ja eemaldada kommunistlikud võitlejad silla piirkonnast, kindralleitnant Hashimoto lubas omalt poolt, et piirkonda täiendavad üksusi juurde ei tooda. Paraku ei teadnud Hashimoto lubadust andes, et kõrgemas juhtkonnas oli eelmisel päeval vastu võetud juba vastupidine otsus.
Marco Polo silla vahejuhtum oli sellega ametlikult lõppenud.
Epiloog
11. juulil 1937 kinnitas Jaapani peaminister Fumimaro Konoe kindralstaabi otsuse 8. juulist, mille kohaselt tuli Hiinasse saata hulgaliselt täiendavaid väeüksusi.
12. juulil suri juba pikka aega põdenud Jaapani Hiina garnisoni armee juhataja kindralleitnant Kanichirō Tashiro. Juhtimise ülevõtmise ajaks kindralleitnant Kiyoshi Katsuki poolt pinged vähenesid, kuid ainult ajutiselt.
Täiendavaid probleeme tekitas jätkuvalt info puudulik liikumine või siis selle sihilik eiramine. Hiina riigipea ja armee ülemjuhataja Jiang Jieshi ei olnud nõus oma kindrali Song Zheyuani sõlmitud vaherahuga ja andis korralduse lisajõudude paigutamiseks piirkonda. Song Zheyuan oma ülemuse korraldusi ei täitnud ja jätkas hoopis piirkonna demilitariseerimist. See teave ei jõudnud kas õigeaegselt Tōkyōsse või jäeti tähelepanuta, nii et 17. juulil väljastas Jaapan Hiinale ultimaatumi nõudega peatada lisavägede paigutamine Kirde-Hiinasse. Jiang Jieshi vastas sellele sõjaka avaldusega, milles teatas, et Hiina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse kaitseks on ta valmis sõdima.
Tokyos ei oldud kaua aega ka teadlikud, milline olukord Marco Polo silla juures tegelikult valitseb, sest kindralleitnant Gun Hashimoto sõnum rahu taastamisest piirkonnas ei jõudnud kas kohale või ei pööratud sellele tähelepanu.
Püsiv ebamäärasus ja pinged lahvatasid täiemahuliseks sõjaliseks konfliktiks 25. juuli öösel Langfangi linna juures Hebei provintsis. Jaapanlased paiskasid piirkonda hulgaliselt lisavägesid ja hommikul pommitasid 17 Jaapani sõjalennukit Hiina armee kasarmuid.
27. juulil sanktsioneeris peaminister Konoe ametlikult parlamendi heakskiidul sõjalise jõu kasutamise Hiina vastu. Ta tegi seda ilmselt usus, et konflikt lahendatakse kolme kuu jooksul nagu armee seda oli kinnitanud.
28. juulil heideti Jaapani lennukitelt Hiina territooriumi kohal alla lendlehed kindralleitnant Katsuki teatega karistusoperatsiooni alustamisest. Samal päeval oli Hiina 29. armee sunnitud taganema Yungdingi jõe taha, loovutades kontrolli Wanpingi ja Marco Polo silla üle jaapanlastele.
Kaheksa aastat kestev sõda oli pöördumatult alanud.
Kirjandus
- Toland, John. The Rising Sun: The Decline and Fall of the Japanese Empire 1936–1945. Barnsley: Pen & Sword Military Classics, 2005. ISBN 1-84415-304-5.
