Vabaduse laulik on Eugen Kapi ooper neljas vaatuses epiloog Paul Rummo libretole. Hilisemates redaktsioonides kasutati ka Juhan Sütiste, Ralf Parve ja Mart Raua luuletusi. Algselt tugevalt propagandistlik-stalinliku, hiljem nõukoguliku patriotismi ja töölisliikumist idealiseeriva sisuga. Algvariant ülistas juunipööret ja NSV Liidu võitu Teises maailmasõjas. Nõrga ja ülepolitiseeritud faabula kõrval sisaldab ooper head muusikat. Teose lavastamise eest sai teater 1952. aastal Stalini preemia.
Ajalugu
Esmaettekanne toimus 22. juulil 1950 Tallinnas, teatris Estonia ja sellega tähistati Eesti Nõukogude Liitu inkorporeerimise kümnendat aastapäeva. Peaosi esitasid Tiit Kuusik (Raju), Elsa Maasik või Marta Rungi (Arm) ja Aaro Pärn või Vootele Veikat (Kaldmaa). Dirigeeris Kirill Raudsepp. Kaarel Irdi lavastatud versioon esietendus Vanemuises 8. novembril 1950. Peaosades esinesid Enn Raa (Raju), Elmar Salulaht (Kaldmaa), Elsa Lamp (Arm), Helend Peep (Mäger) ja Elo Tamul (Gerda). Dirigeeris Jaan Hargel. Eesti NSV kunstidekaadiks Moskvas detsembris 1956 muudeti faabulat ja redigeeriti välja kõik Stalinit ülistavad stseenid. 17. mail 1985 tuli Estonia välja kolmanda redaktsiooniga, mis arvestas tollaseid liberaalseid suundi Nõukogude Liidu ideoloogilistes tõekspidamistes. Suur hulk propagandistlike koorinumbreid kärbiti ning loobuti ka juunipöörde ja Teise maailmasõja võidu idealiseerimisest. Esiplaanile tõsteti luuletaja vabaduse ja kodumaa armastus ning tähtsustati töölisliikumist. Uus redaktsioon koosnes kahest vaatusest, proloogist ja epiloogist. Muudatustele vaatamata ei pälvinud ooper publiku tähelepanu.
Peamised osad
Luuletaja Juhan Raju (bariton), Kaldma tütar Arm (sopran), vana bolševik Kaldma (bass), Partisan (tenor), Vene madrus (bass), Grusiinlane (tenor), üliõpilane-korporant Mäger (tenor), Gerda (metsosopran), Mühlhausen (bariton).
Tegevus
Tegevus algvariandi järgi toimub 1940–1944 Tallinnas ja selle ümbruses. Äsja vanglast vabanenud vana revolutsionäär Kaldma teeb ettevalmistusi 21. juuni tööliste väljaastumiseks ja riigipöördeks. Ta kohtub oma tütre Armuga, keda pole näinud 15 aastat. Arm on lähedastes suhetes progressiivse noore luuletaja ja rahva lemmiku Juhan Rajuga.
Juunis 1941 ootab Arm Rajut kaldaäärses metsas. Suurilmadaam Gerda hangib korporant Mägerile salajasi dokumente, mida naine talle metsas üle annab. Noorte lõbutsemise ajal kostab pikeerivate lennukite müra. Alanud on sõda. Mäger on asunud tööle Gestaposse Mühlhauseni juurde. Raju on vangistatud.
Ülekuulamisele tuuakse Arm, kellelt nõutakse andmeid partisanisalga ja Kaldma kohta. Arm keeldub koostööst. Neiu viiakse kokku Gestapos vangis oleva Rajuga. Gerda tegutseb sekretärina. Ka Raju ei allu ähvardustele. Arm võib lahkuda, kuid teda jälgitakse, et leida tema abil üles partisane. Gerda saab ülesandeks luua suhted Rajuga, kuid sellest ei tule midagi välja.
Rajule tehakse ettepaneku kirjutada ood Hitlerist, millest ta keeldub. Mäger oma salgaga viib Raju mahalaskmisele, kuid partisanide äkkrünnak vabastab luuletaja. Arm saab surmavalt haavata. Nõukogude sõdurid vabastavad Tallinna. Aastaid hiljem meenutab eakas Raju epiloogis mälestusmärgi juures pioneeridega kohtudes minevikusündmusi.
Muusikalugusid
Koor „Astugem julgelt ni vennad kui väed”; Armu aariad „Miks kukud, mis kuulutad hiline kägu” ja „”Oma hävitatud linnade nimel”; Raju vanglaaaria „Tõuse mu rahvas” Virgu mu maa!”; Raju ja Armu duett „Kui lõppeb suvepäeva viimne vine”; partisanide koor „Meie kodumaa üle on laskunud öö”; Raju ariooso „Kes olin varem”; piduliste koor „Tulge jaanikutulele”; ringmängulaul „On vaikinud õhtused tuuled”; punaarmeelaste koor „Kui koidukiir vaevub ja säratab”.
