PROFILBARU.COM

Humanistlik haridus

Keskaegse kultuuri järelõitsenguga samal ajal said feodaalses Ungaris alguse renessanss ja humanism. Ungari humanistlik intelligents sai hariduse välismaal. Ungaris ülikooli ei olnud, János Vitézi 1468. aastal asutatud studium generale Pozsonyis osutus elujõuetuks ja hääbus juba väljaarendamise staadiumis. Eesrindlikku humanistlikku haridust sai 15. sajandil nii ehk naa ainult kaugetes kulukates Itaalia koolides ja ülikoolides, kus itaalia ülikute ja kodanlaste poegade kõrval Euroopa igast nurgast kokku voolanud üliõpilased ei imenud endasse mitte ainult õpetust, vaid said innustust ka kirjanduse harrastamiseks, ilusate raamatute kogumiseks, peenekoelisemaks maitseks, kodanlikuks eluviisiks ja muuks.

1440. aastatest alates hakkasid ungarlased – tõsi küll, mitte suurel hulgal – külastama neid Põhja-Itaalia koole, mis koolitasid ajastu kõige parema ettevalmistusega, humanistliku haridusega diplomaate ja haritlasi. Ungari üliõpilased said humanistlikku õpetust alati parasjagu kõige moodsamate meistrite juures. Itaalia koolid andsid kõige kaasaegsemat haridust ja kõik, kes Buda kantseleisse sattusid või sattuda tahtsid, õppisid kuni Mohácsi lahinguni Itaalias. 15. sajandi vahetusel uuenesid aga ka Viini ja Krakówi ülikool, moderniseerusid Põhja-Itaalia eeskujul, ning kuna need olid Ungarile lähemal ja odavamad, said neist Itaalia koolide konkurendid.

Renessanss kuningas Mátyási õukonnas

Renessansskultuuri esimeseks, ka Itaalia mastaabis oluliseks keskuseks Ungaris oli kuningas Mátyási Buda õukond. Enne seda oli väiksema kultuurilise keskuse loonud vaid János Vitez Váradis ja Esztergomis. Sellest kulukast kultuurist huvitas teda eelkõige kirjandus, seda ta harrastas ja toetas. Muudes valdkondades oli tema maitse mahajäänum, ilusate raamatute armastuse kõrval ta Itaalia arengu ja tulemustega sammu ei pidanud.

Mitmepalgelise ja rikkaliku renessansskultuuri juurdumise aeglast tempot näitab see, et Mátyási õukondki, mis Beatrixi saabumiseni jäi pooliti keskaegseks, olemuselt patriarhaalseks, muutus tõepoolest tõupuhtaks renessanssvalitseja õukonnaks alles 1470. aastatel. Mátyási teine abikaasa Beatrix (1457–1508) oli Napoli kuninga Ferrante I tütar, kes tõi Napoli õukonnast endaga kaasa ilusa elu, elurõõmude, valguse ja hiilguse armastuse, soovi laiendada renessansskultuuri kõigisse valdkondadesse. Beatrix kujundas temaga koos ja tema kutsel saabunud itaallastest sellise kuninganna õukonna, mis määras ka kuninga õukonna arengu. Elavnesid Itaalia-Ungari kultuurikontaktid, suunaandvaks said peamiselt Firenze ja Lorenzo de Medici renessanssõukonnad. Budasse voolasid itaalia kunstnikud, humanistid ja meistrid; ka osa juhtivaid ametikohti hõivasid itaallased. Muutus Buda õukonnaelu, varasemate lihtsamate kommete ja eluolu asemele tuli uuemoeline "itaalia moraal". Kõik muutus ilusamaks, ka jumalateenistus: kuningliku kabeli jaoks koguti laulud kokku tervelt Prantsus- ja Saksamaalt.

Mátyási surmaga pudenes Buda särav õukond laiali. Jagelloonide ajal ei suutnud see enam varasema tasemega renessansskultuuri keskpunktiks tõusta. Mátyási kultuurilisi algatusi jätkasid ja viisid vastavalt ainelistele võimalustele edasi tema õukonnas sellest innustunud ja eeskuju saanud humanistlikud prelaadid.

Vararenessansi keskuste, peamiselt Mátyási õukonnaga seondub renessanssarhitektuuri, kujutava ja tarbekunsti kodustamine, Itaalia vormide ja stiili siirdamine Ungarisse. Zsigmondi-aegne Masolini külalisesinemine Ungaris oli erandnähtus, János Vitéz ja ka Mátyás ise ehitasid kuni 1576. aastani veel gooti stiilis. Pärast Beatrixiga abiellumist algas Buda palee edasine ehitamine renessanss-stiilis, Visegrádi Doonau-äärse palee täielik ümberehitus ja selle arendamine Ungari renessanssarhitektuuri kõige kaunimaks ehitiseks koos selle kõrvale ehitatud kuninganna paleega. Mátyási Buda palee annab tunnistust Itaalia renessansi ja Ungari keskaegsete traditsioonide edukast sulandumisest: selles oli veel suur roll Ida-Euroopas levinud puitehitusel (Buda töid juhtiv itaalia arhitekt oli ka ise puusepp), ja hiljem ehitatud renessansstiib sobitus harmooniliselt mänguliste puittornide, rõdude ja treppidega rikkalikult liigendatud keskaegsete hooneosade ansamblisse.

Buda ja Visegrádi paleede sisekaunistuste kallal töötas terve armee dalmaatsia ja itaalia – peamiselt Firenze – meistreid. Osalt töötasid nad seal isiklikult, osalt saatsid Mátyási poolt tellitud töid. Kuninga tellimusel ühe Firenzes valmistatud, praeguseni säilinud suurejoonelise missarüü tarvis tegi joonised Botticelli, kes tõenäoliselt kavandas ka Mátyási troonikatte.

Mátyás ei rahuldunud ainult parimate itaalia kunstnike rakendamisega, vaid üritas luua ka kodumaist baasi, asutada ateljeesid. Kiviraiumistöökoja kõrval lasi ta Budas püstitada ka puutöökoja, panna aluse majoolikatootmisele, lisandusid tema raamatukogu jaoks vajalikud raamatumaalimis- ja raamatuköitmiskoda. Need itaallaste juhtimisel kujunenud töökojad rakendasid ühe enam ungarlasi, kes õppisid ära meistrite tehnika ja stiili ning seda kodumaistele nõuetele kohandades vahel ka originaalsel moel edasi arendasid. Näiteks esimese majoolikatöökoja etteotsa Alpidest põhja pool asus peagi ungari meister, kes kasutas itaalia maalitud majoolikat esmakordselt ahjukivina, selle huvides tõsiseid tehnoloogilisi probleeme lahendades. Ka itaalia meistrid juhindusid Ungari annetest, näiteks Giovanni Fiorentino kasutas renessansshauakividel sageli Pannoonia Rooma-aegsete hauakivide iseloomulikke motiive.

Bibliotheca Corvina

Teatud mõttes võib renessansskunsti teosteks lugeda ka 15. sajandi humanistlikud käsikirjalised raamatud, koodeksid. Ungari esimene humanistlik bibliofiil ja raamatukoguja oli János Vitéz, kes kogus kokku juba oma kaasajal kuulsaks saanud raamatukogu. Tema raamatuist on tänapäevaks meile teada vaid 26. Vitézi raamatud sattusid pärast tema surma Mátyási raamatukokku.

Mátyási raamatukogu, maailmakuulsaks saanud Bibliotheca Corvina võistles oma esialgses hiilguses suurimate renessanssraamatukogudega, esindades väärikalt suure valitseja kultuuriarmastust. Corvini raamatukogu koosnes enam kui tuhandest köitest, mis sisaldas ligi kolm tuhat teost: pea kogu seda teadusainest, mida humanistid pidasid oluliseks tunda ja lugeda. Eriti täielikult hõlmas see uusplatonistlikke töid, kuid oli kuulus ka klassikaliste ladina ja kreeka tekstide poolest. Mátyás arendas Bibliotheca Corvinat kogu oma valitsusaja. Suur osa koodekseid oli Firenze töökodade töö, muuhulgas nimekaima kaasaegse raamatuillustraatori, Attavante Attavanti kaunistatud. Kopeerimis-, raamatumaalimis- ja köitmistöökoja püstitas Mátyás ka Budas. Selles valmisid tema koodeksite Corvini vapiga rikkalikult kaunistatud kuulsad nahk- ja siidköited. Ta lasi oma palees raamatute jaoks eraldi raamatukogusaali ehitada ning usaldas Bibliotheka hooldamise ja raamatute hankimise suunamise välismaistele humanistidele.

Mátyási raamatukogu arenduse mõõtmeid näitab see, et tema surres oli Firenzes reisivalmis enam kui sada koodeksit, kuid neid ei saadetud enam teele, sest polnud enam, kes nende eest maksnud oleks. Jagelloonide ajal raamatukogu enam ei arenenud, kosumise asemel algas aeglane häving. Kallid koodeksid vedelesid kunagises ehitud biblioteegis tolmus-põrmus ja seal käinud välismaised saadikud ja nendega seltsis saabunud humanistid küsisid ja said raamatuid kingiks või omandasid need muul moel. Nõnda rändas üha enam Corvini koodekseid riigist välja, kasvatades suure kuninga kuulsust, ent vaesestades Ungari õukonna renessansskultuuri. Ungarisse jäänud koodekseid tabas aga veel halvem saatus: pärast Mohácsi lahingut Budat laastav türklane tuulas ja põletas raamatukogu ning vaid osa koodekseid sattus sõjasaagina Konstantinoopolisse, kust 35 köidet 19. sajandil Türgi sultani kingitusena tagasi Ungarisse jõudsid. Maailmakuulsast raamatukogust jäid järele vaid riismed, arvuliselt umbes 160–170 koodeksit, kuid needki on maailma eri paigus raamatukogudes laiali pillutud. Ungaris on vaid umbes 30 Corvinat.