1958–1963 töötas ta arhitektina Eesti Projektis ja Kommunaalprojektis. Ta on projekteerinud korruselamuid, koolimaju, ühiskondlikke hooneid, büroo- ja kaupluseruume, kortereid, individuaalelamuid ning suvilaid. Kujundanud tarbekunsti- ja disaininäitusi nii Eestis kui ka mujal.
1961. aastast töötas Ivask õppejõuna ERKI-s, õpetades tarbevahendite kujundamist, tehnilist konstrueerimist ja kujutavat geomeetriattarbekunsti, ruumikujunduse ja arhitektuuri erialadel. 1968. aastal sai ta ERKI disaini kateedridotsendiks ning juhendas arhitektuurset projekteerimist arhitektuuri erialal ja tööstustoodete projekteerimist disaini erialal. 1982–1983 töötas Ivask ERKI disaini kateedri juhataja kohusetäitjana ja 1983–1988 disaini kateedri juhatajana. 1989. aastast oli Udo Ivask TKÜ meediagraafika osakonna dotsent ning 1992. aastal läks pensionile.
2002. aastast töötas ka Eesti Kunstiakadeemia dotsent-tunniandjana.
Külalisõppejõuna on Udo Ivask pidanud loenguid ka Vilniuse Kunstiakadeemias (1973), Aşgabati Kultuuriülikoolis (1982), Thbilisi Kunstiakadeemias (1984) ja Lahti Disainiinstituudis (1989).
Liikmesus
1959. aastast oli Ivask Eesti Arhitektide Liidu liige ja 1989. aastast Eesti Disainerite Liidu liige. 1971–1981 oli Ivask ka Arhitektide Liidu juhatuse liikmena arhitektuuriteooria sektsiooni juhataja.
1982 – ühingu Teadus aukiri tööstuskunstialaste loengute eest
1982 – Eesti Arhitektide Liidu aukiri arhitektuurialase tegevuse eest
1983 – autoritunnistus tehase Mistra nõelte redutseerimismasina disaini eest
1984 – autoritunnistus tehase Volta vahvliküpsetaja disaini eest
1986 – NSV Liidu Rahvamajandusnäituse diplom arvutiõppe näidiskabineti disaini eest
Isiklikku
Tema abikaasa oli keraamik ja portselanikunstnik Anu Ivask.
Viited
↑Tõnis Kimmel, Mart Siilivask. "1. Tähetorn". // Tartu I. Südalinn ja Toometagune. Jalutaja teejuht. Solnessi Arhitektuurikirjastus. Tallinn 2009. Lk 28