Tōkyō metroo sariinirünnak (jaapani keeles 地下鉄サリン事件, Chikatetsu Sarin Jiken) oli 1995. aasta 20. märtsil sooritatud terrorirünnak Jaapani pealinnas Tōkyōs. Rünnaku panid toime äärmusliku uususulise viimsepäevasekti Aum Shinrikyo liikmed sekti liidri Shōkō Asahara korraldusel. Viies koordineeritud rünnakus paisati hommikusel tipptunnil Tōkyō metroosse närvimürki sariini, mille tõttu hukkus 13 ja sai kannatada rohkem kui 6000 inimest.[1][2]
Rünnak algas kell 8 hommikul, kui Aum Shinrikyo liikmed paigutasid viiele erinevale rongile pakid, mis koosnesid sariiniga täidetud ja ajalehtede sisse mähitud kilekottidest. Liikmetest neljal oli igaühel kaasas kaks kotti, viiendal kolm kotti. Põrandale asetatud kotid torgati läbi teritatud vihmavarjuotsaga, mille tulemusel valgus vedelik laiali ja levis auruna üle kogu vaguni. Sekti liikmed astusid järgmises jaamas rongidest kiiresti maha, kus ootasid neid autojuhid, kes neil põgeneda aitasid. Päeva lõpuks oli rünnakust mõjutatud 15 metroojaama, enim said kannatada Hibiya liini äärsed jaamad. Kiirabi- ja haiglateenuseid kritiseeriti hiljem koordineerimata reageerimise pärast tugevalt.[3][4]
Rünnaku järel korraldas politsei kogu Jaapanis haaranguid Aum Shinrikyo rajatistes. Haarangute käigus avastati Satyan 7 nime all tuntud hoonest keemiarelvade tootmiseks kasutatud varustus. Hoones asunud keemiarelvade tootmisüksus oli suur: sekti projekteeritud aastane sariinitoodang ulatus tonnidesse.[3]
Pärast rünnakut anti kohtu alla 189 sekti liiget, kelle hulgas oli ka sekti juht Shōkō Asahara. 12 sekti liiget koos Asaharaga mõisteti kohtu all surma. Asahara ja 6 sekti liiget hukati 2018. aasta juulis poomise teel. Hukkamisi oli kaua edasi lükatud, kuna süüdimõistetutelt oodati nende lõplikke apellatsioone. Rünnakus kannatada saanud ja hukkunute sugulased kiitsid hukkamised heaks.[1][5]
Tuntud jaapani romaanikirjanik Haruki Murakami kirjutas sariinirünnaku teemal raamatu "Underground: The Tokyo Gas Attack and the Japanese Psyche", kus ta intervjueeris nii rünnaku tagajärjel kannatada saanud inimesi kui ka rünnaku eest vastutavaid Aum Shinrikyo liikmeid. Murakami leidis, et Jaapani meedia polnud ohvritele piisavalt tähelepanu pööranud, vaid oli põhiliselt keskendunud Aum Shinrikyo liikmetele. Intervjuusid tehti terve 1996. aasta jooksul. Tuhandetest rünnakus kannatanutest leidis Murakami vaid 60 inimest, kes olid valmis intervjuudes osalema.[6]
Viited
