Maximiliani otsene pärija oli Wittelsbachi dünastia Baieri ja Pfalzi harude vahel sõlmitud varasemate pärimislepingute alusel tema kauge nõbu pfaltskrahv ja kuurvürst Karl Theodor (1724–1799). Karl Theodor sõlmis keiser Joseph II-ga kokkuleppe, mis võimaldas tal omandada osa Austria Madalmaadest vastutasuks osade eest oma Baieri pärandist. Alates 16. jaanuarist 1778 liikusid Austria väed Alam-BaieriStraubingi maadele. Lõppkokkuvõttes nägid mõlemad pooled ette Baieri maade hulgivahetamist Austria Madalmaade vastu, kuid lõplikke üksikasju ei sõlmitud välise sekkumise tõttu kunagi lepinguga.
Kuna ka Karl Theodoril polnud seaduslikke pärijaid, oli tema tulevane järglane tema Pfalzi nõbu Zweibrückeni hertsog Karl II August (1746–1795), kes oli vastu kokkuleppele, mis jätab ta ilma Baieri pärandist. Ta pöördus Regensburgi Riigipäeva poole. Tema eesmärgiga tegelesid Preisimaa kuningas Friedrich Suur, kes keeldus igasugusest Austria territooriumi laiendamisest, ja Saksimaa, kelle Wettini kuurvürstikoda oli abielusidemetes Wittelsbachi perekonnaga ja omas seetõttu allodiaalseid nõudeid pärandi osadele.
Baieri pärilussõda puhkes Preisi armee sissetungiga Böömimaale 5. juulil 1778 pärast seda, kui Austria ja Preisimaa ei suutnud oma erimeelsustele lahendust leida. Raskused vägede varustamisel muutsid sõja ummikseisuks: preislased ei suutnud Böömimaal kaugele tungida, aga austerlased ei tahtnud Saksimaale või Preisimaale tungida. See oli osaliselt tingitud sellest, et keisrinna Maria Theresia (Joseph II ema ja kaasvalitseja, Böömimaa kuninganna ja Austria ertshertsoginna) seisis kindlalt sõja vastu pärast seda, kui sai selgeks, et valitseb ummikseis.
Ta saatis Preisimaa kuningale Friedrich II-le rahualgatused ning sundis oma poega leppima Prantsusmaa ja Venemaa vahendusega. Rahu saabus Venemaa keisrinna Katariina II initsiatiivil ja selle tagasid nii Venemaa kui Prantsusmaa.
Leping
Tescheni lepingu Austria ratifitseerimisdokument (artiklid II–IV)
Leping nägi ette, et Habsburgide Austria ertshertsogkond (Austria vürstiriik Ennsi kohal) saab kompensatsiooniks Baieri maad Inni jõest idas, piirkonna, mida tollal nimetati Innvierteliks, ja mis ulatub Passau piiskopkonnastSalzburgi peapiiskopkonna põhjapiirini. Üks nõuetest oli aga see, et Austria tunnustaks Preisimaa nõudeid FrangimaaAnsbachi ja Bayreuthi markkrahvkondadele, mida valitses personaalunioonis markkrahv Christian AlexanderHohenzollernite kojast. Lõpuks ostis Preisimaa mõlemad markkrahvkonnad 1791. aastal. Saksimaa kuurvürstkond sai Baierilt oma pärandinõuete eest kuus miljonit kuldnat (floriini).
Kuurvürst Karl Theodori liitumisega läksid Baieri ja Reini Pfalzi krahvkonna (s.o. territooriumid Rheinpfalzis ja Ülem-Pfalzis) kuurvürstkonnad Wittelsbachide koja ühisvalitsemise all. Nende kuurvürstlikud hääled liideti üheks varasema Vestfaali rahu 1648. aasta sätte kohaselt, vähendades seega Saksa-Rooma riigi kuurvürstkondade arvu kaheksale. Innviertel, välja arvatud lühikest aega Napoleoni sõdade ajal, on jäänud Ülem-Austria alla tänapäevani.
Tagajärjed
Inni ringkonna kombineeritud kaart, 1790. aasta
1785. aastal tegi Maria Theresia poeg ja järglane Austria keiser Joseph II veel ühe katse ühendada Baieri maad oma Habsburgide valdustega ja sõlmis isegi lepingu kuurvürst Karl Theodoriga, et vahetada need Austria Madalmaade vastu. Joseph II ei nõustunud aga kõigi Austria Madalmaade provintside täieliku vahetamisega ning leping varises Prantsusmaa vaikiva vastuseisu ja Preisimaa ilmse vaenu tõttu kokku, kusjuures Preisimaa kuningas Friedrich Suur õhutas Fürstenbundi, mitme riigivürsti ühenduse vastuseisu. Pärast Austria pärilussõda toimus kuni 1866. aastani Austria ja Preisimaa pikaajaline rivaalitsemine ülemvõimu pärast Kesk-Euroopas, mida kutsuti Deutscher Dualismus (Saksa dualism).
