Teravili

Mais

Nisu

Oder

Kaer

Rukis

Riis

Hirss

Tatar

Sorgo

Teravili on rühm peamiselt kõrreliste sugukonda kuuluvaid kultuurtaimi, mida kasvatatakse tärklise- ja valgurikaste viljade – teriste ehk terises olevate terade – saamiseks.^[1]

Teraviljade liigid

Teraviljade hulka kuuluvad kõrrelised, sealhulgas rukis, nisu, oder, kaer, mais, riis, hirss, sorgo, tritikale (nisu ja rukki hübriid) ja metsik riis ehk tuskaroora vesiriis.

Teraviljade hulka kuulub ka mittekõrrelisi, näiteks tatar (sugukonnast tatralised)^[2] ning rebashein ja kinoa ehk tšiili hanemalts (sugukonnast rebasheinalised)^[3].

Kirjeldus

Valdava osa kõrreliste teraviljade juurestikust moodustavad lisajuured, mis omakorda moodustavad narmasjuurestiku. Juurte põhimass paikneb huumushorisondis. Teraviljade hulgas on tugevama juurestikuga mais, rukis ja talinisu^[4].

Vars koosneb lühikestest jäikadest paksenenud kõrresõlmedest ja 5–7 pikast õõnsast torujast sõlmevahest. Maisil ja sorgol võib sõlmevahesid olla rohkem ja need on täidetud säsiga. Kõrred kasvavad nii tipust kui sõlmede pealt. Iga sõlmevahe on pikem temast allpool olevast. Kõrre pikkus sõltub sordist ja kasvutingimustest^[4].

Leht kinnitub igale kõrresõlmele. Lehetupp ümbritseb kõrt ja toetab seda. Lehetupe ülemineku kohal lehelabaks asuvad kõrvakesed ja keeleke. Nende esinemine või puudumine, kuju ja suurus on üks liikide eristamise tunnuseid^[4].

Õied on kõrrelistel teraviljadel koondunud väheõielisteks pähikuteks ehk osaõisikuteks. Need moodustavad liitõisikud – liittäha (liitpea), pöörise või tõlviku. Teraviljadel on enamasti varretipmine õisik. Maisi emasõitega tõlvik asetseb lehekaenaldes^[4].

Teravilja pähiku alusel on kaks liblet (hirsil kolm). Iga õie ümber on välis- ja sisesõkal. Riisil ja enamikul odrasortidel kasvavad õiesõklad teraga kokku ja moodustavad nn sõkaltera. Rukki, nisu ja mõningate odrasortide terad on sõkalde vahel vabalt (paljastera)^[4].

Teraviljade vili on üheseemneline mitteavanev teris ehk iva, põllumajanduslikuks keelepruugis tera^[4].

Toitainete sisaldus

Teraviljades leidub palju vitamiine, mineraalaineid, süsivesikuid, rasvu ja valke. Teravilja teeb toiduna väärtuslikuks soodne valgu ja tärklise suhe, mis on lähedane 1:7. See teeb teravilja inimorganismile vastuvõetavaks^[4].

Kasutamine

Teraviljast valmistatakse jahu, tangu, helbeid jm. Tähtsaim toit, mida jahust tehakse, on leib. Esialgu õppis inimene valmistama teraviljast putru. Hiljem õpiti seda kuumadel kividel küpsetama. Toiduks kasutavad inimesed kõiki teraviljaliike, rohkem siiski nisu ja riisi. Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas on peamisteks toiduteraviljadeks mais ja sorgo^[4].

Arengumaades moodustavad teraviljad, tavaliselt riisi, nisu, hirsi või maisina, enamuse paljude inimeste igapäevasest toidust. Arenenud maades on teraviljade tarbimine mõõdukas ja muutlik, aga ikkagi oluline.

Loomasöödana on kasutatav kogu teraviljataime mullapeale osa. Põhk ja aganad on vajalik koresööt mäletsejatele. Teravilja põhk on kasutusel ka allapanuna^[4].

Kasvatamine

 Pikemalt artiklis Teraviljakasvatus

Järjepideva kunstliku valiku tulemusena on teraviljad juba tuhandete aastate eest kodustatud ehk kaotanud isepaljunemise võime: nad suudavad paljuneda üksnes inimese abiga. Metsiku teravilja seemned pudenevad valmides viljapeast välja, aga kodustatud teraviljade seemned seda ei tee, et vilja koristamisel oleksid kaod väiksemad. Viljaterad saavad viljapeast välja tulla üksnes inimese abil. Samas on kunstliku valiku tulemusel teraviljade saagikus eriti viimastel aastakümnetel oluliselt suurenenud, mis võimaldab nende külvipinda suurendamata saada järjest suuremaid saake.

Ajalugu

Esimesed teraviljad, mis kodustati, olid nisu ja oder. See juhtus umbes 12 tuhat aastat tagasi Edela-Aasias viljaka poolkuu alal.

Antiikaja põllumajanduses ja kaubanduses oli teravili väga tähtis. Teraviljakasvatus näitas majanduse arengutaset. ^[5]

Antiikaja tähtsaim leivavili oli nisu, paremuselt teiseks peeti otra ja kolmandaks kõige vastupidavamat teravilja rukist. Euroopast pärinevat kaera hakati kultuurtaimena kasvatama hiljem, antiikajal viljeldi seda ainult mägedes ja söödi peamiselt näljaajal. Kõige lihtsam teraviljaliik on speltanisu, mis on pärit Pärsiast või Egiptusest. Juba Trooja väljakaevamistel leiti üheteranisu. ^[5]

Teraviljal oli kultustes tähtis koht. Vanakreeka mütoloogias austati viljakusjumalannat Demeteri (vanarooma mütoloogias Ceres), kes vastutas ka taimekasvatuse eest. Müüdi järgi laskis Demeter tänuks talle osutatud külalislahkuse eest Triptolemosel inimestele põlluharimist õpetada. Külvi ja lõikusega seostus kultuslikke pidukombeid. ^[5]

Külvatav teraviljaseeme valiti hoolikalt, leotati ning muudeti ussidele ja lindudele söödamatuteks. Külvamisel kasutati seemne mulda viimiseks äket või kõrvade ehk silumislaudadega atra. Pärast külvamist kitkuti kahel korral umbrohtu. Küpset vilja ei lõigatud vikatiga, vaid sirbiga. Sirp võis olla hambuline. Roomlased leiutasid koguni niidumasina. Koristatud viljal lasti päikese ja vihma eest kaitstud varjualustes savipõrandal lõplikult kuivada. Hiljem hoiti teri aukudes või aitades. ^[5]

Caesar nimetas teraviljaks (ladina keeles frumentum) igasugust sõjaväemoona. ^[5]

Teraviljad taimetoitluses

Paljudes teraviljades puudub asendamatu aminohape lüsiin. Sellepärast ei ole üksnes teraviljadest toitumine tervislik. Taimetoitluses soovitatakse süüa lisaks teraviljadele ka kaunvilju. Kuid ainult kaunvilju ka süüa ei tohi, sest paljudes neist puudub asendamatu aminohape metioniin, mida jälle teraviljad sisaldavad. Sellepärast ongi tasakaalustatud taimetoitluses vaja süüa mõlemat.

Teraviljade tootmine maailmas

Levinud teraviljade toodang ja külvipind maailmas^[6]

Teravili	Saak tonnides		Muutus	Külvipind hektarites		Muutus
	1969	2009		1969	2009
Mais	269 506 068	817 110 509	203,2%	111 338 080	159 531 007	43,3%
Nisu	308 640 283	681 915 838	120,9%	217 750 101	225 437 694	3,5%
Riis	295 584 391	678 688 289	129,6%	131 137 551	161 420 743	23,1%
Oder	118 006 371	150 271 573	27,3%	66 218 345	54 129 438	−18,3%
Sorgo	55 541 983	62 098 620	11,8%	52 178 397	43 735 937	−16,2%
Hirss	30 545 349	32 034 572	4,9%	45 569 151	35 454 429	−22,2%
Kaer	52 539 433	23 032 118	−56,2%	30 570 535	10 255 594	−66,5%
Rukis	29 428 813	17 856 568	−39,3%	20 409 042	6 593 479	−67,7%
Tatar	3 078 816	1 416 848	−54,0%	4 718 478	2 066 104	−56,2%

Viljatera ehitus

Tera ehk teris koosneb:

1. välisest kestast;
2. terakest;
3. tuumast ehk endospermist;
4. idust.

Väline kest

• Katab tera
• Pole seeditav
• Eemaldatakse terast

Endosperm

• Tera suurim osa
• Koosneb tärklisest
• Polüsahhariidist

Tuuma kattev aleuroonkiht ehk terakest

• Sisaldab palju vitamiine ja mineraalaineid

Idu

• Leidub palju toitaineid
• Idust saab alguse uus taim

Teraviljade viljakest suudab säilitada aktiivseid valke ja muid aineid idanevate seemnete ellujäämise suurendamiseks.

Viited

1. ENE 7: 543; EE 9: 384–385.
2. "Buckwheat | Description & Uses | Britannica". www.britannica.com (inglise). Vaadatud 4. augustil 2024.
3. "Quinoa | Description, Plant, Seeds, Domestication, History, & Nutrition | Britannica". www.britannica.com (inglise). 1. august 2024. Vaadatud 4. augustil 2024.
4. Heinsoo J., Jaama E., Jõudu J., Reimets E., Viileberg K. Taimekasvatus, Tallinn, 1986
5. Antiigileksikon, 2. kd., lk. 218
6. ""Food and Agriculture Organization of the United Nations: Production"". faostat.fao.org (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 7.04.2012. Vaadatud 18.01.2011.

Välislingid