Tamminiemi villa, soome silmapaistvate juugendstiili arhitektide Sigurd Frosteruse ja Gustaf Strengelli projekteeritud hoone keset kaunist parki merekaldal, valmis 1904. aastal kaupmees Nisseni tellimusel.
Hoone ruumide pindala on 450 m². 1924. aastal ostis ajalehe Hufvudstadsbladet peatoimetaja, hilisem kaubandusnõunik Amos Anderson hoone ära, kavatsedes asuda sinna elama. Siiski tundis ta end Tamminiemis üksildasena ja nii jäi ta koduks endistviisi korter Helsingis Yrjönkatu tänavas. Nädalalõpud veetis ta peamiselt Kauniaise linnakeses ja suvepuhkused Naantalis, Tamminiemi villa aga andis üürile. 1939. aastal hinnati Tamminiemi väärtuseks 900 000 marka.
President Kyösti Kallio, kellega Andersonil oli hea läbisaamine, tegi ettepaneku kinkida Tamminiemi „vaesele riigile“ vabariigi presidendi vabaajaresidentsiks. Anderson kinkiski hoone riigile 1940. aastal tingimusel, et Helsingi linn pikendab senise, 1942. aastal lõppeva üürilepingu. Anderson seadis tingimuseks ka hoone renoveerimiskulude kinnimaksmise. Kyösti Kallio ise ei saanud kunagi Tamminiemi villas elada.[1]
Presidendi ametikorter
Tamminiemit kasutasid ametikorterina presidendid Risto Ryti, Gustaf Mannerheim ja Urho Kekkonen. R. Ryti elas Tamminiemis suviti 1941–1944 ja 1944. aasta talvel; sinna varjuti Helsingi pommitamise eest. Helsingi õhutõrjeülema kolonel Väinö Karikoski käsul ehitati 1944. aasta lõpul Tamminiemisse ka pommivarjend.[2]
1944. aasta augustis presidendiks saanud Mannerheim kasutas Tamminiemit esialgu vaid lõunatamis- ja nõupidamispaigana; sealses ametikorteris ööbis ta esimest korda alles 1944. aasta septembris. Tema alaline elukoht oli maja Kaivopuisto pargi lähedal.
President Juho Kusti Paasikivi eelistas elada Helsingis presidendilossis ning nii andis ta Tamminiemi villa – hoone kinkelepingu reeglite vastaselt ja Amos Andersoni meelehärmiks – oma abikaasa Alli Paasikivi sugulaste käsutusse.[3]
Urho Kekkonen, kellele mereäärne villa meeldis ja kes sealses ümbruses häid vaba aja veetmise võimalusi hindas, asus heameelega elama Tamminiemisse, lastes sinna lisaks ehitada palksauna. Renoveeritud villa sisustas abikaasa Sylvi Kekkonen koos asjatundjatega. Tamminiemi raamatukogus on presidendist ja tema kirjanikust abikaasast järele jäänud üle 3000 raamatu. Urho Kekkonen keskendus presidendiameti kohustuste täitmisele Tamminiemis sedavõrd, et jõudis kesklinnas asuvasse presidendilossi vaid üks kord nädalas, nimelt reedeti.
Tamminiemi saun. 2008
Tamminiemis elas oma viimased eluaastad ka presidendi ema Emilia Kekkonen.[4]
Üldiselt peeti Tamminiemit presidendi ametikorterina ebamugavaks, sest seal polnud piisavalt ruume presidendi adjutantidele, turvameestele ja muule personalile. Ka perekonna jaoks oli maja ebamugav, sest kuigi esindusruume oli palju, oli muid vajalikke eluruume kasinalt. Need seigad olid osaliselt põhjuseks, miks aastatel 1989–1993 ehitati vabariigi presidendile uus ametlik residents Mäntyniemisse.[5]
Tamminiemi sai tuntuks 1960. aastatel nn lastepidude poolest, kuhu Kekkonen kutsus noori intellektuaale. Sylvi Kekkonen aga kogus enda ümber kirjandusliku seltskonna.
Kui Urho Kekkonen 1981. aastal haiguse tõttu presidendiametist tagasi astus, anti talle õigus jääda edasi Tamminiemisse.
Muuseum
Urho Kekkose muuseumis saab näha ka perekonnale kuulunud esemeid
Pärast Urho Kekkose surma anti Muuseumiametile 1987. aasta kevadel ülesanne luua Tamminiemis majamuuseum. Urho Kekkose muuseumi avas 1987. aasta jõulude ajal vabariigi president Mauno Koivisto. Muuseumi väljapanekus kajastatakse Kekkose, Ryti ja Mannerheimi presidendiaastate elu ja tööd ning Soome ajalugu alates II maailmasõjast kuni 1980. aastateni.
Viited
↑Olavi Jouslehto − Jaakko Okker: Tamminiemestä Mäntyniemeen, s. 5–6. WSOY 2000, Porvoo.
