Tamara Waskoff (ka Tamara Vaskova; 14. september 1924 Tallinn – 17. august 2013) oli Eesti tekstiilikunstnik.
Ta sündis 1924. aastal Tallinnas pangaametniku perekonnas. Õppis aastatel 1930–1934 Tallinnas vene eraalgkoolis, 1934–1940 vene progümnaasiumis ja 1940–1942 Tallinna 6. Keskkoolis ning 1944. aastast Tallinna Rakenduskunsti Koolis, mille lõpetas 1949. aastal tekstiilikunsti erialal. 1959. aastal lõpetas Leningradi Ilja Repini nimelise Kunstiinstituudi kunstiteaduse erialal.
Ta töötas aastatel 1949–1960 kunstnikuna tekstiilivabrikus Punane Koit, 1960–1970 Tallinna Moemajas ja 1970–1971 rahvatööndusettevõttes Kodu.
1971. aastast oli ta vabakutseline.
1961. aastast Eesti Kunstnike Liidu liige.
Looming
1950. ja 1960. aastatel tegi ta põhiliselt käsitrüki- ja žakaarkangaid, kus kasutas loodus- ja geomeetrilisi motiive. Tarbekunstimuuseumi kogus on tema kangad „Kalake” (1964) ja „Sibul” (1970). 1970. aastatel pühendus ta põimevaipade tegemisele, nendest on tuntumad „Ülestõus” (1970), „Lumelinnud” (1982) ja „Kangrud” (1989). Kunstikombinaadile Ars kavandas ta silmkoeesemeid ja dekoratiivkangaid.
Ta tegi kaastööd ajakirjadele Käsitöö ja Nõukogude Naine, seal on ilmunud tema tikkimis- ja koemustreid.
Kunstnik võttis pidevalt osa ka tarbekunstinäitustest.
Teoseid kogudes
Kirjandus
Välislingid
