1966. aasta 20. detsember – avati Tartu vana Kaubamaja
1973 – avati Tallinna Kaubamaja B-korpus
1994 – Tallinna Kaubamaja erastati, muudeti aktsiaseltsiks, enamus aktsiaid müüdi E-Investeeringu grupile
1995 – avati Tallinnas Punasel tänaval esimene Selver
1996 – Tallinna Kaubamaja aktsiad noteeriti Tallinna Väärtpaberibörsil
1996 – Tallinna Kaubamaja AS omandas 57% AS Tartu Kaubamaja aktsiatest
1999. aasta jaanuar – asutati Tallinna Kaubamaja Kinnisvara AS
2000. aasta oktoober – Kaubamaja võeti ülemaailmse organisatsiooni IGDS (Informing & Connecting Department Stores around the world) liikmeks
2001 – Tartu Kaubamaja hakkas kuuluma sajaprotsendiliselt Tallinna Kaubamaja AS-ile
2002 – anti välja esimene Hooaja ajakirja number
2002 – toodi turule Partnerkaardi nimeline püsikliendikaart
2003 – Kaubamaja sai uue logo, täieliku sisekujunduse muutmise ja uue teeninduskontseptsiooni
2004. aasta 15. aprill – avati Tallinna Kaubamaja laiendus Viru Keskuses
2005. aasta 12. oktoober – avati uus Tartu Kaubamaja
2007 – loodi Kaubamaja turvateenistus
2008 – osteti Suurtüki Naha- ja Kingaärid ning AS ABC King
2009 – avati esimene I.L.U. kauplus Pärnu Keskuses
2009 – avati Tallinna kaubamajas Naiste Kingamaailm
2010 – toodi turule kingakaupluskett Shu
2012 – avati Tallinna Kaubamajas uus Naiste- ja Lastemaailm ning Tartu Kaubamajas Naiste Kingamaailm
2013 – avati Tartu Kaubamajas uus Laste- ja Kodumaailm
2016 – avati Kaubamaja e-pood
2017 – Tallinna Kaubamaja uue hoone arhitektivõistluse võitis võistlustöö "CITY BREAK"
Kaubamaja ehitamine
Tolleaegsele Stalini väljakule kerkinud Tallinna Kaubamaja sünd oli suhteliselt vaevarikas. Viiekorruselise Tallinna Kaubamaja hoone projekt koostati Leningradis üleliidulise projekteerimisasutuse Sojuzgiprotorg Leningradi filiaalis arhitektide D. Spraizeri ja V. Kutuzovi poolt. Projektiga tegeldi ligikaudu aasta ning see sai valmis 1955. Hoonet ehitati viis aastat ning kuigi 1958. või 1959. aastaks saadi hoone korpus püsti, ei tehtud sisetöid kohe, vaid see püsis veel ligikaudu aasta aega tühi. Kohati oli ka Kaubamaja ehituskvaliteet küsitav, sest oli ka perioode, kus ehitajatena töötasid töö teadmisteta vangid või käidi ehitusplatsil individuaalmajade ehitamiseks tsementi varastamas.
Nõukogude Liidus oli tavaks anda ehitusobjekte üle tähtpäevade puhul. Seega otsustati Tallinna Kaubamaja avada Eesti NSV 20. aastapäeval, mida oli plaanis suurelt tähistada 1960. aasta suvel. Tähtaja lähenedes hakkas tempo üha tõusma – kuuaega enne Kaubamaja avamist ei töötanud veel liftid ja keldrites asuvad laod olid veel vett täis, mille tõttu tuli kiiresti põrandad kõrgemaks valada.
Tallinna Kaubamaja avamispäevaks oli kuulutatud 20. juuli kell 11. Tolle päeva hommikuks kogunes uste taha tuhandeid inimesi ja kohal käisid isegi miilitsad, kellega koos juhtkond leidis, et rüseluste ja võimalike kahjude ärahoidmiseks tuleks avamispäev edasi lükata. Jaagup Joost kommenteeris edasilükkamist järgnevalt: "Seda tehti suure saladuskatte all – töötajad pidid 21. juulil juba kell 7 tööl olema, kuid ei tohtinud sellest kellelegi rääkida. Mina olin naiste valmisriiete sektsiooni juhataja ning pidin koos teiste sektsioonide ja osakondade juhatajatega tulema juba 20. juuli õhtul Kaubamajja tagasi – kaupu valvama. Nii me siis tukkusime öösel Kaubamajas, suhteliselt kitsastel aknalaudadel."
Kui Kaubamaja lõpuks 21. juulil kell 7.30 avati, ei olnud külastajaid kusagil näha – mõned üksikud juhuslikud üllatunud möödakäijaid vaid põikasid sisse. Muidugi läksid kohe ka jutud uuest ilusast Kaubamajast käima ning paar järgmist päeva oli Kaubamaja külastajaid puupüsti täis.
Nimest
Kaubamajal puudus nimi kuni peaaegu selle avamiseni. Tähtsate peade ringkonnas oldi arvamusel, et nimi peaks olema kas Tallinna Universaalkaubamaja või Tallinna Universaalkauplus, mis pärinesid venekeelsetest vastetest Universalnõi Magazin ja Univermag. Harry Tutti (Kaubamaja pikaajalise töötaja) ja tema kaaslaste arust ei saanud seda aga lugeda õnnestunuks ning nad hakkasid omapoolseid pakkumisi tegema. Otsides analoogiad, jõuti lõpuks Tallinna Kaubamajani. Nende ettepanek võeti vastu. Kaubamaja nime panemisel oli peamiseks ristiisaks Edgar Parmet, kes oli Tallinna Kaubamaja direktori Elmar Metssoo asetäitja ning ka hilisem direktor.
Tallinna Kaubamaja
Uues Tallinna Kaubamajas oli ostjaid teenindamas 205 müüjat, enamik neist suurte kogemustega. Kaubamajaga ühe katuse all asus ka 250 kohaga restoran Kevad. Uuel Kaubamajal oli 27 osakonda, mis olid jaotatud kolme korruse peale. 23. juuli Õhtulehes veel kuulutati: "Esimesel päeval müüdi kaupu 1 650 000 rubla väärtuses."
B-korpus
Juba 1961. aastal valmis juurdeehituse projekt. See küll mitmetel põhjustel edasi ei liikunud, kuid juba 1964 telliti Eesti Projektilt uus projektülesanne, mis lõpuks kuulutati vastuvõetuks. Juurdeehitust ehk B-korpuse rajamist alustati 1969. aastal. Tööd venisid ka seekord ning korpus valmis alles 1. veebruaril 1973. Kaubamaja kolmekorruseline juurdeehitis paikneb Laikmaa tänava ja Kaubamaja tänava vahel, arhitekt Vivian Lukk[1]. Kaubamaja tn poolse hooneosa II korrus toetub tugipostidele, moodustades kaetud käigu sissepääsu ja vitriinakende ees. Kusjuures, samuti 1969. aastal hakkasid soome ehitajad ehitama Viru Hotelli, mis valmis kiiresti 1972. aasta kevadeks. B-korpuse valmides muudeti ka kaupade paigutust – need grupeeriti nüüd müügisaalidesse tarbimiskomplekside põhimõttel: A-korpuse esimesel korrusel asusid majapidamis- ja kultuurikaubad, teisel kingitused, kangad, juveelikaubad, keraamika ja klaas ning kolmandal meestekaubad, B-korpuse esimesel korrusel asusid lastekaubad ning teisel naistekaubad.
Üleminek iseteenindusele
1965. aastal alustas Tallinna Kaubamaja üleminekut iseteenindusele. Sellist müügivormi oldi nähtud Soome televisioonis, mis oli Põhja-Eesti elanikele nähtav. Nõukogude Liidus oli selline asi täiesti revolutsiooniline ning tõenäosus, et Tallinna Kaubamaja oli esimene selveteenuse kasutusele võtja, on väga suur.
Letimüügiajastul tuli müüjalt paluda soovitud kaup oma kätte ulatada ning selle meeldimise korral kirjutas müüja välja tšeki, millega pidi minema maksma kassas ning seejärel naasma leti juurde, kust kassatšeki ettenäitamisel anti lõpuks kaup kätte.
Esimene sektsioon, kus kasutati iseteeninduslikku müügivormi, oli peakatete sektsioon 12. aprillil 1965.
Moedemonstratsioonid
Tallinna Kaubamaja oli esimene Eesti kaubandusettevõte, mis hakkas esitlema müügil olevaid kaupu müügisaalis moeetendustel. Eelkõige näidati nendel kaupu, mida müügil oli palju ning mis ei olnud nii huvitavad. Importkaupu ei näidatud üldse, sest neid osteti niigi. Mannekeenidena asusid lavale Kaubamaja oma töötajad, jättes selleks ajaks kõrvale oma töö leti taga ning riietudes demonstratsiooniks kiirelt tagaruumides ümber. Selliseid moedemonstratsioone hakati korraldama juba pool aastat pärast Kaubamaja avamist ning need toimusid korra nädalas naiste valmisriiete sektsioonis. Demonstratsioonide algusaegadel oli 4-5 mannekeeni, kellest üks oli meesterahvas – meesteosakonna müüja.
Tänapäeval
Võrreldes praegust Tallinna Kaubamaja tema algusaastatega, on palju muutunud. Näiteks on 27 osakonnast järele jäänud viis (Naiste-, Meeste-, Laste-, Kinga- ja Mänguasjamaailm) ning kolme korruse asemel kasutatakse viit. Kui enne 2000. aastaid oli kaupade müügisuhe 30% brändikaup ja 70% brändimata kaup, on see nüüdseks muutunud vastupidiseks. Muidugi saab näitajaks tuua ka töötajate arvu – kui 21. juuliks 1961 töötas Kaubamajas 333 inimest, on 31. märtsi 2019 töötajaid 761.
Tartu Kaubamaja
Nõukogude Liidus käis küll elu plaanimajanduse järgi, kuid selleaegsete planeerijate tegevust ei saanud just kuigi täpseks lugeda – sama viga, mis tehti Tallinna Kaubamaja planeerides, tehti ka Tartus. Nimelt projekteeriti Tartu Tarbijate Kooperatiivi kaubamaja projekteeriti, arvestades 8 miljoni rublast aastakäivet, kuid juba kümne aasta pärast ületas aastakäive 20 miljonit ning tunda andis ka ruumipuudus.
Tartu Tarbijate Kooperatiivi pidulik avamine 20. detsembril 1966 leevendas ajutiselt fakti, et Tartus oli liiga vähe kaubandusettevõtteid. Õnnelikud ostjad said jõulukuu lõpuks enda käsutusse kahekorruselise kaubamaja kuue osakonna ja veidi üle 2000-ruutmeetrise müügipinnaga. Tartu Kaubamaja sai vabariigi suuruselt teiseks kaupluseks.
Kaubamaja avamiseks oli seal tööl 170 töötajat, kellest üle poole olid müüjad. Pärast Kaubamaja avamist sulges kooperatiiv oma muud universaalkauplused, kust paljud töötajad suundusid ümber uude Kaubamajja.
Renoveerimine
1990. aastad tõid Tartu Kaubamajale kiired ja tormilised ümberehitused: kõik korrused ja müügisaalid renoveeriti, uuendati ka sisustus ja müügitehnoloogia. 1994. aasta mais avati ka uue sisustusega kolmas korrus, millest sai garderoobikaupade müügiosakond. Esialgu müüdi seal naistejalatseid, kuid hiljem tehti selles ruumis leiupood, mis oli esimene selletaoline Eestis. 1995. aastal hakati kogu ülejäänud põhimaja ümber ehitama ning kõigest kolme kuuga renoveeriti Kaubamaja kaks ülejäänud korrust.
Renoveeritud Kaubamaja põhimaja avati uuesti pidulikult 1. aprillil 1995 ning lisaks kahele varasemale korrusele kaubeldi nüüd ka kolmandal. Täielikult iseteeninduslikuks muutus Tartu Kaubamaja alles pärast selle uuesti avamist.
Kuulumine Tallinna Kaubamaja kontserni
Tartu Kaubamaja liikumine Tallinna Kaubamaja kontserni sai alguse 1996. aastal, kui Tallinna Kaubamaja ostis Tartu Tarbijate Kooperatiivilt ära 57% Tartu Kaubamaja aktsiatest. Esialgne pealinlaste plaan oli saada kogu kaubamaja enda valdusse juba paari järgneva aasta vältel. Tegelikult venis protsess pikale ning alles 2001. aastal sai Tallinna Kaubamaja end kuulutada Tartu Kaubamaja sajaprotsendiliseks omanikuks.
Uus Tartu Kaubamaja
Kaubamaja uue omanikuga kaasnesid ka laienemisplaanid. Nimelt oli Tallinna Kaubamaja Kinnisvara ostnud 2000. aasta detsembris Tartu Hansakvartalisse kolm krunti, et rajada sinna uus kaubandushoone. 2003. aastal toimunud ärikeskuse arhitektuurikonkursil valiti võitjaks Raivo Puusepa ideelahendus ning uus ärikeskus avati 12. oktoobril 2005. Uues majas läks Tartu Kaubamaja käsutusse 8173 ruutmeetrit ehk ligi pool keskuse müügipinnast.
Tänapäeval
Tänapäevaks on Tartu Kaubamajast saanud Lõuna-Eesti juhtiv moe- ja ilukeskus enam kui 60 kauplusega. 2016. aastal renoveeriti keskust, mille käigus uuendati maja sise- ja välisilmet, parklat ning täiendati ka kaubamärkide nimistut.[2]
Ajakiri Hooaeg
Kaubamaja on üks vähestest kaubamajadest maailmas, millel on oma ajakiri[3]. Ajakiri ilmub siiani neli korda aastas ning esimene number avaldati 2002. aastal. See on Eesti üks loetumaid ajakirju[4], mis jõuab keskmiselt 50 000 lugejani.
Hooaeg sündis vajadusest suhelda Kaubamaja püsiklientidega. Suure panuse andsid ajakirja esimene loovjuht Kristina Herodes ja tollane turundusspetsialist Lenno Vaitovski. Aastate jooksul on ajakirjas rakendatud ka teiste Kaubamajas töötavate inimeste ideid, mis sõelutakse välja ühistel avatud ideekoosolekutel. Hooajas jagatakse asjalike nõuandeid moe-, ilu- ja koduteemadel ning räägitakse hetkel olulistest moetrendidest.
Edu aluseks on emotsionaalne seotus ja lugejaskonna usaldus. Näiteks 2010. aasta kevadnumbris avaldati jumestaja Reet Härmat artikkel meigi alustoodetest. Pärast ajakirja ilmumist olid mainitud kreemid poest läbimüüdud. Härmat kommenteeris toimunut, öeldes: "Võib-olla tavaline reklaam tänapäeval enam inimesele ei mõju, aga kui keegi, keda sa usaldad, annab arusaadavalt head nõu, siis see mõjub küll. Inimesed loevad, mõtlevad kaasa ja jätavad lausa pisiasjad meelde!"
Reklaamid
Reklaam omab väga olulist osa inimese tarbimiskäitumisel. Tallinna Kaubamaja oli 1970.–1980. aastatel suurim kaupade reklaamija Eestis ning neil leidus isegi selline üksus nagu reklaamiosakond.
Olulised reklaamikanalid
Reklaamtekste edastati mitmetel eri viisidel. Kasutati Kaubamaja raadiosõlme, kinnitati reklaame vaateakendele, tehti väljapanekuid müügisaalides, kujundati erinevaid plakateid. Seoses 1973. aasta Kaubamaja laienemisega tekkis märgatavalt juurde ka välisvitriine.
Aktiivselt tehti reklaami 1970.–1980. aastatel ka väljaspool maja – igal aastal telliti Eesti Reklaamifilmilt 6-7 reklaamifilmi, reklaame ilmus ka trukiajakirjanduses ning raadio- ja telesaadetes. Samuti olid oluliseks reklaamitegijaks ka Kaubamajas läbiviidavad moedemonstratsioonid. Peale nende viidi läbi ka tehnikakaupade demonstratsioone.
Tütarettevõtted
Selver
Selver on 53 kauplusega hüper- ja supermarketikett. Esimene kauplus avati 1995. aastal Tallinnas Punasel tänaval. Selle projekti käivitas Maldar Mäesalu. Toidupoeketi nimi tulenes sellest, et tol ajal oli saanud selverist üldnimetus ning polnud ebatavaline kuulda kedagi ütlemas: "Need on selverid." Samuti on nimi ka kergesti meeldejääv. Alates 2000. aastast toimus Selverite kiire areng – uusi Selvereid avati tempoga keskmiselt kaks aastas. 2001. aastal loodi eraldiseisev Selveri keskus.
Jalatsikauplused
2008. aastal laienes Kaubamajja kingapoodide kett, sest Tallinna Kaubamaja oli ära ostnud Suurtüki Naha- ja Kingaäri ning ABC Kinga kauplused. ABC King müüb jalatseid ja rõivaaksessuaare juba 1993. aastast. Tänapäevaks on nad kasvanud kingapoodide ketiks kauplustega kõigis suuremates kaubanduskeskustes Tallinnas, Tartus ja Pärnus.[5] Jalatsimüük on nüüdseks ühendatud nime TKM King alla ning on Kaubamajast eraldi. Nüüd on ABC Kinga poode 7, Shu poode 15 ja outlet'e 2.
I.L.U.
Esimene I.L.U. kauplus avati 2009. aastal Pärnu Keskuses. Idee laieneda väiksemate ketipoodide kaudu tulenes tahtest Kaubamaja laiendada, kuid saavutada see võimalikult väikeste riskide ja tagasilöökidega. Pareli sõnul tundusid ilutooted kõige loogilisema valikuna – hästi töötavad Ilumaailmad olid rajatud nii Tallinna (2004. aastal) kui ka Tartusse (2005. aastal). Nüüd on I.L.U. uue nimega TKM Beauty ning on Kaubamajast eraldi. Praeguse seisuga on I.L.U. poode kokku 6.
Majandustulemused
Nõukogude ajal
Nõukogude ajal oli Tallinna Kaubamaja Eesti suurim jaekaubandus ettevõte. Kaubamaja majanduslikku edu nimetati silmapaistvaks – kaubakäive kasvas kõigil viisaastakutel kuni 1980. aastate teise pooleni ning samuti kosus iga aastaga kasum. Esimese tosina tööaastaga kasvas Kaubamaja käive veidi üle kahe korra. Selline oskuslik majandamine tõi kaasa tunnustust nii vabariiklikul kui ka üleliidulisel tasemel – 1985. aastaks oli Tallinna Kaubamaja saanud 56 korda vabariiklikul sotsialistlikul võistlustel esikoha, seitsmel korral jõuti teisele kohale ning muidugi saadi ka mujalt tunnustust ja auhindu.
Erastamine: kiire areng ja laienemine
Pärast 1994. aastal toimunud erastamist algas Kaubamaja kiire areng ja laienemine. 21. novembril 1994 pandi avalikku müüki 1 663 100 Tallinna Kaubamaja aktsiat, mis moodustasid 49% ettevõtte aktsiakapitalist. Tallinna Kaubamaja 10-kroonise nimiväärtusega aktsia hinnaks kujunes 36 krooni, mille eest tuli tasuda EVP-des. Kokku laekus Tallinna Kaubamaja aktsiate müügist 59 871 600 EVP-krooni. 1995. aastal pandi alus Selveri kaubandusketile ja 1996. aastal laiendati Tallinna Kaubamaja Tartusse, kui detsembris 1994 toimunud aktsiaemissioonil omandas 51% aktsiaseltsi Tartu Kaubamaja aktsiatest.
Kaks aastat enne millenniumivahetust oli Tallinna Kaubamaja kontsern kasvanud nii suureks, et saavutas brutokäibega 1 miljardi krooni taseme. Kontserni laienedes loodi ka uus tütarettevõte: 1999. aastal asutati Tallinna Kaubamaja Kinnisvara AS, eesmärgiga hallata paremini kontserni kinnisvara.
2002. aastal toodi püsikliendikaardina turule Partnerkaart. 2006. aastal osteti ära Kia Auto AS.
Tallinna Kaubamaja võtmeisikud
Tallinna Kaubamaja tegevdirektor ja juhatuse liige on Erkki Laugus.
Peeter Tohver (Tallinna Kaubamaja kontserni peadirektor, juhatuse esimees), 1994–2000
Andrus Ossip (müügidirektor) ,1997–2000
Andres Liinat, 2000–2001
Kati Kusmin, 2001–2004
Katrin Mühls (müügi- ja finantsdirektor), 2004–2005
Enn Parel (müügi- ja turundusdirektor), 2005–2011
Erkki Laugus, alates 2011
Tartu Kaubamaja direktorid
Heino Lindre, 1966–1971
Kalju Jädal, 1971–1979 (varem asedirektor)
Ants Paabut, 1979–1982
Vello Peedimaa, 1982–1983
Urve Kade, 1983–1985 (varem asedirektor 1979–1983)
Jaan Kallas, 1985–2000 (varem asedirektor 1983–1985)
Raul Puusepp, 2000–2011
Erkki Laugus, alates 2011
Tallinna Kaubamaja külastanud kuulsusi
Elisabeth Taylor – 1970. aastate keskpaiku oli Elisabeth Taylor filmivõtetel Venemaal ning kasutas võimalust ka Tallinna põigata.[6]
Leonid Iljitš Brežnev – NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees külastas Kaubamaja 1960. aasta lõpus. Ta kõndis mõõda müügisaale koos tolleaegse direktori Elmar Metssooga ilma kaaskonnata, sest ta tundis huvi Kaubamaja struktuuri ja töökorralduse vastu.
2001. aastal tehti Hansakvartalis arheoloogilised väljakaevamised tulevase Tartu Kaubamaja asukohas, mille käigus leiti mustritega klaasist pudeleid.
Nõukogude ajal Kaubamajas turvamehi ei olnud – neid hakati palkama alles alates 1995. aastast.
Kaubamaja esimene Osturalli kampaania korraldati 1998. aastal.
Kaubamaja esimene lisateenus oli järelmaksuga müük, mis võeti kasutusele 1960. aasta septembris.
1980. aasta olümpiamängudeks tehti Tallinna Kaubamaja müügisaalidele uus sisekujundus.
Kuigi Tartu Kaubamaja sünnipäevaks loetakse 20. detsembrit 1966, oli selle vasaku tiiva ühekorruselises osas juba sama aasta veebruarist avatud elektrikaupade sektsioon.
