Taani poliitika toimib parlamentaarse esindusdemokraatia raamistikus. Taani Kuningriigis valitseb konstitutsiooniline monarhia ning riigipeaks on kuninganna. Praegu on riigipeaks kuninganna Margrethe II. Taanil on Euroopa vanim katkematu kuninglik liin – kuningliku perekonna ajalugu ulatub tagasi viikingikuningas Gormini 930-tesse [1].
Täidesaatvat võimu rakendab Taanis kabinetivalitsus (regeringen), mille juhiks on peaminister (statsminister), kes on reeglina ametisse määratud w:primus inter pares põhimõttel ja on tavaliselt juhtiva partei või, nagu Taani puhul pigem tavaks, koalitsiooniparteide juht. Peaministri üheks kõige olulisemaks ülesandeks on koostada valitsuskabinet. Kabinetiliikmed vastutavad erinevate valitsuse tegevusvaldkondate eest ning nõustavad peaministrit kabinetiistungitel.
Seadusandlik võim kuulub rahva valitud parlamendile. Parlament on ühekojaline ja seda kutsutakse Folketingiks. See koosneb 179 liikmest, kellest kaks on Gröönimaalt ja kaks Fääri saartelt.
Kohtuvõim on Taanis iseseisev. Kohtunikud määrab ametisse monarh, nad on ametis kuni pensionini.
Poliitilised parteid
Taanis valitseb mitmeparteisüsteem. Valimistel osaleb enamasti kaks või kolm suuremat ja neli või viis väiksemat erakonda. Pärast 2011. aasta valimisi on parlamendis esindatud kaheksa parteid.
Parlamendi liikmed on seotud ainuüksi omaenda tõekspidamistega, mitte oma partei seisukohtadega. Sellest tulenevalt ei saa valijad parlamendiliiget ka tagasi kutsuda, sest koht kuulub isiklikult parlamendiliikmele, mitte tema erakonnale. Kuigi parlamendiliikmetel on õigus hakata üksikliikmeks või vahetada erakondlikku kuuluvust, järgitakse reeglina siiski oma partei tõekspidamisi [2].
Valimissüsteem
Üldvalimised toimuvad Taanis vähemalt iga nelja aasta tagant ja hääleõigus on igal üle 18-aastasel taanlasel. Kõikidel hääleõiguslikel kodanikel on õigus ka parlamenti kandideerida. Välja arvatud juhul, kui ta on süüdi mõistetud väärteos, mis pole parlamendiliikmele kohane [2].
Valimiskünniseks on 2% häältest, mis tähendab, et igal parteil, kes saab häältest üle 2%, on garanteeritud esindus parlamendis. Sellisest süsteemist tulenevalt on enamasti valitsuses esindatud paljud erakonnad ning häälteenamus parlamendis on võimalik saavutada ainult mitme partei koalitsiooni loomisel. Aastast 1909 ei ole ükski partei saavutanud parlamendis enamust ja ükski partei ei ole moodustanud üksinda valitsust pärast 1982. aastat [3].
Taani poliitika läbipaistvus ja usaldusväärsus kajastub elanikkonna kõrges rahulolutasemes ja väljendub faktis, et Taani keskmine hääletusaktiivsus on üle 90% hääleõiguslikest kodanikest [1]. Rahvusvahelised organisatsioonid peavad Taanit ka üheks maailma vähim korrumpeerunud riigiks [4].
Spiiker
Vastavalt Taani põhiseadusele peab parlamendil olema spiiker, kes valitakse ametisse uue parlamendi esimesel istungil. Spiiker täidab oma tööülesandeid asespiikrite abiga, kes valitakse ametisse üheaegselt koos spiikriga ning kes kõik kokku moodustavad parlamendi kõrgeima organi – presiidiumi. Presiidiumi põhiülesandeks on kindlustada parlamendi optimaalne töökorraldus, parlamendiistungite vormikohasus ja Taani parlamendi esindamine välisriikides [2].
Spiiker on samuti kogu parlamendi administratiivosakonna (kus töötab umbes 440 inimest) juht. Parlamendi administratiivosakonnas on allüksusi, kus töötavad ametnikud, kes säilitavad oma ametikoha ka pärast valitsuse vahetumist, ja kelle ülesandeks on tagada, et parlamendiliikmed saaksid keskenduda oma poliitilisele tööle [2].
Monarhia
Vastavalt konstitutsioonilise monarhia põhimõtetele on tänapäeva Taanis monarhial eelkõige esindusroll, mille võim on piiratud parlamentaarse esindatuse ja võimude lahususe põhimõtte alusel. Sellegipoolest jätkab monarhia kolme formaalse õiguse kasutamist: õigus nõustatud saada; õigus nõu anda; õigus hoiatada. Järgimaks neid ideaale kohtuvad peaminister ja valitsuskabineti liikmed regulaarselt riigipeaga [5].
Põhiseadus
Taani põhiseadus, mis kinnitati esmakordselt aastal 1849, sätestab Taani demokraatia põhijooned. Põhiseadus määrab riigikorralduse ning inimeste õigused ja kohustused (näiteks sõnavabadusõigus ja õigus kogunemistele). Praegu kehtiv põhiseadus allkirjastati 5. juunil 1953.
Viited
