Pärast konservatooriumi lõpetamist oli tal plaan astuda Moskva konservatooriumi aspirantuuri. Kuid et sinna astumiseks valmistumist ei segaks kohustuslik sõjaväeteenistus, läks Sven Kullerkupp Amblasse kooliõpetajaks. Seal tuli tal lisaks muusika-, klaveri- ja klassijuhatajatundidele anda ka kehalise kasvatuse tunde.[1]
Ta on töötanud mitmes muusikakoolis improvisatsiooniõpetajana, näiteks Tartu I Muusikakoolis.[2]
Džässmuusikat on Sven Kullerkupp teinud paljudes muusikakollektiivides. Aastakümnetepikkune koostöö seob teda näiteks instrumentalist Villu Veski ning tema trio, kvarteti ja muude ansamblitega. Ta on andnud kontserte Lembit Saarsalu kvarteti ja kontrabassimängija Toivo Undiga, aga ka mitme džässlauljaga. Nii näiteks sündis Sven Kullerkupp Kvarteti ja Helin-Mari Arderi koostöös sarjas "Teletorni Jazz" kontsert "1001 ööd ja armastuslaulud" (2012) ning Kullerkupp-Sooäär Kvarteti ja Helin-Mari Arderi koostöös rahvaste laulude džässiarranžeeringute kontsert. Džässikontserte on ta andnud koos instrumentalist Siim Aimla ja džässilaulja Sofia Rubinaga.
Sven Kullerkupp on tuntud Eesti fonogrammitootja. Ta on olnud näiteks Onu Bella 2 CD-d ning Kuldse Trio, Üllar Jörbergi ja ansambli Up & Down ja paljude teiste Eesti tuntud artistide albumite/lugude produtsent. Kokku on Sven Kullerkupu toodetud muusikat (fonogramme) 30 Eesti artisti muusikaalbumil.
Heliloojana
Sven Kullerkupp on loonud teatri- ja filmimuusikat. Koostöös lavastajate Ago-Endrik Kerge ja Ülo Vilimaaga on ta teinud muusikakujunduse ja muusikaseaded Vanemuise teatri lavastustele "Marlene" (1996, lavastaja Jüri Lumiste) ja "Edith Piaf" (1999, lavastuse "Edith Piaf – Pariisi varblane" lavastas Ago-Endrik Kerge). Ta on olnud teatri NO99 lavastuse "Nafta" (lavastajad Ojasoo ja Semper) muusikaline kujundaja. Koostöös Ago-Endrik Kergega on ta loonud muusikalise kujunduse Komöödiateatri lavastusele "Kala neljale" (2012). Koostöös lavastaja Andres Dvinjaninoviga on ta teinud muusikakujunduse Karlova teatris muusikalavastusele "Zarah Leander" (2016).
Ta on kasutanud mitme oma teose (sh muusikateoste) pealkirjas Eesti kohanimesid. Näiteks valmis tal 2010. aastal seitsmeosaline džässklaverisüit "Wormsi pildid", mille üks osa kannab pealkirja "Vormsi kellameister". Autori sõnul seob teose mõtteliseks tervikuks see, et kõik süidi lood on kirjutatud Vormsil või teel sinna.[3]
Tema loomingusse kuulub ka lastele kirjutatud vaimulik koorilaulutsükkel «Kolm palvet» (2011), kus esimene on ladina-, teine eesti- ja kolmas sanskritikeelne palve.[4]
Tele- ja raadiosaadetes
"Vikerkäär. Sven Kullerkupp". Portreesaade Vikerraadios, 1999
"Delta. Pianist Sven Kullerkupp". Portreesaade Klassikaraadios, 2013
Muusika esitamisega seotud vigureid
2001. aastal Pärnus lühima suveöö muusikakonkursil Sofia Rubinat saatnud ja hiljem üksi klaverit mänginud Sven Kullerkupp võitis Edvard Griegi ainelise rapsoodia esitamise eest üllatuspreemia. Tandem esitas konkursil improvisatsiooni teemal «Solveig ja Peer Gynt». Pianist Kullerkupp kandis asjakohase olustiku loomiseks laval parukat, kleebitud vurre ja jalutuskeppi.[5]
2003. aastal esines Kullerkupp Pärnu veefestivalil Watergate pudelitest tehtud vesiorelil ehk vesiksülofonil. Pudelid olid kaela ümbert juhtmeklambritega kokku seotud ning veega täidetud. Ta toonitas, et ehkki ehitas pilli ise, on sarnast pilli mängitud ammu enne teda, näiteks võis seda juba möödunud sajandil näha ja kuulda kuulsa inglise koomiku Benny Hilli komöödiasarjas.
"Õlletaara lubas mängida vaid lühikeses diapasoonis. Seetõttu tuli võtta kasutusele veinitaara. Kõige absurdsem oli see, et kõrgemaid noote andsid Itaalia veinipudelid – isegi pudelid on seal musikaalsed," on Kullerkupp toonase pilliehituse nüansse selgitanud.[6]
