Stefan Bežanitski (1821 Venemaa – 21. juuli 1892 Venemaa) oli vene rahvusest õigeusu vaimulik, kes tegutses alates 1845. aastast Eestis.
Ta sündis aastal 1821 Venemaal köster Anani Bežanitski peres. Ta lõpetas aastal 1845 Pihkva Vaimuliku Seminari. Aastal 1845 asus ta Lõuna-Eestisse. Riia ja Miitavi ülempiiskopi Filaret pühitses ta 16. juunil 1846 diakoniks ja 23. juunil 1846 preestriks.
Ta oli 23. juunist 1846 kuni 16. juulini 1847 Tartu Püha Georgi (Jüri) koguduse preester; lisaks oli ta samal ajal Kärkna-Lähte Kõikide Pühakute koguduse esimene preester. 16. juulist 1847 kuni 23. augustini 1850 oli ta Tornimäe Neitsi Maria Kaitsmise koguduse preester. 23. augustist 1850 kuni 6. detsembrini 1860 oli ta Priipalu Püha Vassili Suure koguduse preester, 8. juunist 1861 kuni 1. oktoobrini 1861 teenis ta samas koguduses ülempreestrina. 9. detsembrist 1860 kuni 12. detsembrini 1864 oli ta Kastolatsi Neitsi Maarja Rõõmukuulutamise koguduses ülempreestriks. 12. detsembrist 1864 kuni 17. aprillini 1866 oli ta Kähri Peaingel Miikaeli koguduse ülempreester. 17. aprillist 1866 kuni 14. detsembrini 1873 oli ta Tuhalaane Jumalaema Uinumise koguduse ülempreester, lisaks hooldas aastatel 1869–1870 ta ülempreestrina Penuja Kõikide Pühakute kogudust.
Ülempreester Stefan Bežanitski suri 21. juulil 1892 Venemaal, tema hauakoht on teadmata.
Isiklikku
Ta oli abielus Anna Bežanitskajaga. Neil oli kaks tütart ja viis poega. Kõikidest nende poegadest – Viktorist, Vladimirist, Aleksandrist, Nikolaist ja Vassilist – said preestrid; poeg Nikolai suri märtrisurma ja ta kanoniseeriti pühakuks.
Välislingid
