PROFILBARU.COM

Stanisław Marian Bułak-Bałachowicz
Stanisław Marian Bułak-Bałachowicz
	Kindral Stanisław Bułak-Bałachowicz
Sünniaeg	10. veebruar 1883; Meikštai
Surmaaeg	10. mai 1940; Varssavi
Teenistus	Venemaa keisririigi armee; Loodearmee;
Auaste	Kindral
Sõjad/lahingud	Esimene maailmasõda; Vene kodusõda; Eesti Vabadussõda; Poola-Nõukogude sõda ; Teine maailmasõda

Stanisław Marian Bułak-Bałachowicz (eestipäraselt traditsiooniliselt Stanislav Bulak-Balahhovitš, valgevene Станіслаў Марян Булак-Балаховіч; 10. veebruar 1883 Meikštai (tänapäeval Rimšė vald, Ignalina rajoon) – 10. mai 1940 Varssavi) oli Valgevene ja Poola vabadusvõitleja, kindral ning Esimese maailmasõja, Vene kodusõja, Eesti Vabadussõja, Poola-Nõukogude sõja ja Teise maailmasõja veteran.

Päritolu

Ta sündis praeguse Leedu territooriumil, mis asub Valgevene piiri lähedal. Tema sündides kuulusid need alad Vene impeeriumi koosseisu ning pärast 1918. aastat ja Poola taasiseseisvumist said need taas Poola riigi osaks. Bałachowicz sündis segaperekonnas – tema ema oli poolakas ja isa valgevenelane. Tal oli kolm venda ja kuus õde.

Esimeses maailmasõjas

Algselt Loodearmee koosseisu kuulunud endise tsaariarmee ratsaväeohvitseri, hilisema kindralmajori, Stanislaw Marian Bułak-Bałachowiczi isikliku sotnja ajalugu ulatub Esimese maailmasõja algusaega. Bułak-Bałachowicz asus siis vabatahtlikuna tegevteenistusse ja asutas koos 72 ratsaväelasega, kes kõik olid Georgi Risti kavalerid, partisanide lendsalga, tegemaks Läänerindel vaenlase tagalas luure- ja diversioonitööd.

Vene kodusõjas

Mida selgemaks sai valgekaartlaste lootusetus päästa Venemaa bolševismist, seda meeleheitlikumaks ja fatalistlikumaks läks valgete võitlus, ka Eesti pinnal. Pihkva vallutamiseks andis tõuke Eesti Rahvaväe ülemjuhataja korraldus 16. maist 1919 2. diviisile: "Julgesti peale tungida Pihkva ja Marienburgi sihis." Pihkva vallutati 2. diviisi ülema polkovnik Viktor Puskari juhatuse all seisvate Eesti vägede poolt 25. mail. Põhjakorpuse (Loodearmee nimetus sel ajal) väesalk saabus Pihkvasse 29. mail. Ülemjuhataja poolt anti Pihkva linn Põhjakorpuse haldusse 31. mail. Kuid väesalga ülema, polkovnik Bułak-Bałachowiczi palvel jäeti Pihkvasse ka Eesti väeosi ning määrati ametisse Eesti komandant alamkapten Karl Riigov. Näiteks algatus Pihkva postmarkide ületrükkide valmistamiseks ei tulnud Eesti võimudelt, ent need margid nägid ilmavalgust Eesti sõjavägede ülemjuhatuse jurisdiktsioonis. On ilmne, et Judenitš, kes asus Loodearmee juhi kohale alles 26. juulil 1919, ei omanud mingit otsest võimu Pihkvas asuvate valgete vägede üle.

Pihkva täielik peremees oli valgevenelasest (sellel ajal nimetati valgevenelasi "leedulasteks" – litviinideks; vt Leedu Suurvürstiriik) agronoom, keda tunti ataman Bułak-Bałachowiczi nime all. See mees oli üks väheseid teovõimsaid ja populaarseid väejuhte vene valgete üksustes ning samuti oli ta üks väheseid nende seas, keda võis pidada Eesti sõjaväele ja Eesti Vabariigile lojaalseks. Venemaa tsiviilvõimu Pihkvas esindas N. Ivanov, kes kuulus Loodevalitsusse, mis loodi Tallinnas 11. augustil 1919. Taoliste pisiasjadega, nagu näiteks postiasjanduse korraldamine, Ivanov ei tegelnud. Korraldus Pihkva markide väljaandmiseks, s o ületrükkimiseks, tuli tollal Narvas asunud Loodearmee staabi posti- ja telegraafiosakonna ülemalt insener Feodorovilt. Selle ülesande täitis Pihkva posti- ja telegraafikontori ülem Alfreds Bērziņš, kes kirjutas hiljem ajakirja Der Baltische Philatelist (ilmus Liibavis) veergudel 1920. ja 1923. aastal kaks pikemat artiklit nende markide kohta.

Kuna Bułak-Bałachowicz ei olnud monarhist, tekkisid tal otsekohe lahkhelid Loodearmee kõrgema juhtkonnaga. Bułak-Bałachowicz tunnustas neid ainult selleks, et sealt kaudu saada relvastust ja toiduaineid. Lõpuks püüdis Loodearmee juhtkond asendada Bułak-Bałachowiczit kindral Arsenjeviga. Kindral Judenitš andis 1919. aasta augustis käsu Bułak-Bałachowicz arreteerida.

Selles olukorras saatis Loodearmee juhtkond 23. augustil Pihkvasse karistussalga polkovnik Boriss Permikini (Talaabi salga (augustis 1919 3. Talaabi kütipolk ülem) juhtimisel, kes lasi Bułak-Bałachowiczi staabiülema polkovnik Stojakini maha. See salk oli üpris tugev: 2 jalaväepolku, 1 ratsapolk, 1 patarei, 2 soomusautot, 3 soomusrongi. Tegelikult oli see üheaegselt mõeldud nii Bułak-Bałachowiczi tegevuse lõpetamiseks kui ka Loodearmee Pihkva rinde tugevdamiseks.

Bułak-Bałachowiczi arreteerimiskatse toimus 23. augustil. Kuid Arsenjevil ei õnnestunud korpuseülema kohta üle võtta. Bułak-Bałachowiczil õnnestus oma isikliku sotnja 22 ihukaitsjaga, keda juhtis polkovnik Vassili Jakobs (metropoliit Korneliuse isa), põgeneda 24. augustil Eestisse. Jõudes õnnelikult Johan Laidoneri juurde ja saades viimaselt asüüli, asutas Bułak-Bałachowicz oma vapratele ja truudele kaasvõitlejatele ordeni – Vaprate Risti. Eestis vähetuntud aumärk Vaprate Rist oli Bułak-Bałachowiczi sisseseatud orden. Hiljem Poolas lisandus sellele ka Vaprate Risti Täht, kuhu oli poola keeles kirjutatud "Teie ja meie vabaduse eest". Poolas kujunes Vaprate Risti Täht Bułak-Bałachowiczi kunagiste kaasvõitlejate klubi sümboliks.

Bułak-Bałachowiczi loodud ja juhitud Põhjakorpus läks laiali ja Eesti väejuhatus ei pidanud põhjendatuks Pihkvat ainult oma jõududega kaitsta, mille tõttu Eesti väed evakueeriti Pihkvast 25. augustil. Juba 29. augustil langes linn Punaarmee valdusse.

Valgevene Rahvavabariigi teenistuses

Bułak-Bałachowicz asus oma järelejäänud sotnjaga – nüüdsest Valgevene Rahvavabariigi eriüksusega – Eesti vägedega liitlussuhtesse ja kuulus 2. Diviisi ülemjuhatuse alluvusse. Kuid juba septembri lõpupäevil astusid Eesti väeosad jälle Judenitši ja Bułak-Bałachowiczi arveteõiendamise vahele. Seekord tuli päästa Bułak-Bałachowiczi kätte vangi langenud kindral Judenitš, kelle varanduse Bułak-Bałachowicz oli jõudnud võitlejatele laiali jagada, ja tema staap. Nimelt peatati 28. septembri hommikul Vaivara raudteejaamas relva jõuga Bułak-Bałachowiczi soomusrong, mis oli teel Narvast Irboskasse, lastiks Loodearmee staabist kõrvaldatud Judenitš ja tema poolehoidjad. Bułak-Bałachowiczi käest päästetud Judenitš põgenes Läti kaudu välismaale, jättes oma võitlejad rahata; paljud, kel polnud ei raha ega võimalusi Läände suunduda, jäid Eestisse.

Kui Bułak-Bałachowicz augusti lõpul Loodearmeest välja heideti, jäi tema vend kapten Iosif Bułak-Bałachowicz Loodearmeesse edasi ning juhtis vähemalt kuni novembrini ratsarügementi (endine Bułak-Bałachowiczi nimeline ratsarügement).

Kokku sai ataman Bułak-Bałachowicz Vene kodusõja lõpuks kaheksa korda haavata. Pärast Loodearmee laialisaatmist 1920. aasta jaanuaris tõi valgete ajaleht oma veergudel ära batka sõnad, et tuleb kord aeg, kui kogu Maailm jaguneb kaheks leeriks – viimseks võitluseks kristlaste ja mittekristlaste vahel.

Kirjandus

Tomasz Paluszyński, Stanisław Bułak-Bałachowicz w estońskiej wojnie narodowo-wyzwoleńczej w latach 1918–1919, w: Poznańskie Zeszyty Humanistyczne, t. VI, Poznań 2006, s. 81–99
Tomasz Paluszyński, Przejście oddziału generała Stanisława Bułak-Bałachowicza z Estonii do Polski (marzec 1920 roku), w: Polska i Europa w XIX-XX wieku. Studia historyczno-politologiczne, red. J. Kiwerska, B. Koszek, D. Matelski, Poznań 1992, s. 109–124
Janusz Cisek, Białoruskie oddziały gen. Stanisława Bułak-Bałachowicza w polityce Józefa Piłsudskiego w okresie wojny polsko-bolszewickiej (marzec-grudzień 1920). Rozprawa doktorska napisana w 1993 r. w Instytucie Historii Uniwersytetu Wrocławskiego pod kierunkiem prof. Wojciecha Wrzesińskiego
Pantalejmon Simanskij, Kampania białoruska Rosyjskiej Armii Ludowo-Ochotniczej gen. S. Bułak-Bałachowicza w 1920 r., w: "Bellona", t. XXXVII, 1931, s. 196–232
Marek Cabanowski, Generał Stanisław Bułak-Bałachowicz. Zapomniany bohater, Warszawa 1993, s. 204
Oleg Łatyszonek, Białoruskie formacje wojskowe 1917–1923, Białystok 1995
Oleg Łatyszonek Spod czerwonej gwiazdy pod biały krzyż, w: Zeszyty Naukowe Muzeum Wojska", nr 6, Białystok 1992
Zbigniew Karpus, Oleg Łatyszonek, Życiorys gen. Stanisława Bułak-Bałachowicza, w: Białoruskie Zeszyty Historyczne (Białystok), 1995, nr 2 (4), s. 160–169
Zbigniew Karpus, Wschodni Sojusznicy Polski w wojnie 1920 roku. Oddziały wojskowe ukraińskie, rosyjskie, kozackie i białoruskie w Polsce w latach 1919–1920, Toruń 1999
Mariusz Patelski, Generał Stanisław Bułak-Bałachowicz – kontrowersje wokół postaci, w: Białoruś trudna droga do demokracji, pod red. Mikołaja Iwanowa, Kolegium Europy Wschodniej im. Jana Nowaka-Jeziorańskiego: Wrocław 2006