Soomusrongirügement

Soomusrongirügement
Soomusrongirügemendi embleem
Tegev 30. november, 1934 – 1941
Riik  Eesti
Kuuluvus Eesti sõjavägi
Liik Soomusvägi
Suurus Rügement
Osa 1. Diviis
Garnison/staap Tapa (Tapa mõisahoone)
Värvid Helepunane     
Tähtpäevad 29. november
Ülemad
Võtmeisikud Voldemar-Karl Koch
Erich Johann Friedrich Toffer

Soomusrongirügement oli Eesti sõjaväe soomusrügement Tapal.

Ajalugu

Vasakul soomusrongi "Kapten Irv" meeskonna kasarm, paremal soomusrongi nr. 3 meeskonna kasarm, keskel kino-spordihoone ja sööklahoone.

30. novembrist 1934 liideti senised 1. soomusrongirügement (Tapal) ja 2. soomusrongirügement (Valgas) üheks Soomusrongirügemendiks asukohaga Tapal. Rongidelt võeti ära kuulipildurkompaniid ja likvideeriti dessantkompaniid. Viimaste asemel jäeti iga divisjoni koosseisu ainult üks jalaväerühm valve- ja vahiteenistuseks.[1][2]

Rügemendi koosseisu kuulusid:

  • staap,
  • I divisjon (soomusrongid "Kapten Irv" ja nr. 2, kuulipildurkompanii, tehnikakompanii, jalaväerühm),
  • II divisjon (soomusrong nr. 3, raskekaugelaskepatarei, kuulipildurkompanii, tehnikakompanii, jalaväerühm),
  • tehnikatöökoda,
  • töökomando,
  • meditsiiniambulants,

kokku 544 meest.[3] 1939. aasta septembris oli rügemendi nimekirjas 467 meest.[4]

Soomusrongi nr. 2 Valgast ületoomine probleeme ei tekitanud. Kuna kasarmud olid juba ehitatud oma aja kohta küllalt moodsad ja avarad, siis paigutati isikkoosseis põhiliselt soomusrongi nr. 3 kasarmusse.

Nõndanimetatud "Irve kasarmusse" koondati hästi sisustatud õppeklassid. Väga salapärane oli topograafiaklass, kus paiknes makett Tapa ümbrusest. See asus umbes 3×3 m suurusel laual, kuhu olid paigutatud kõik maastikul paiknevad maanteed, külavaheteed, soomusrongide raudteesüsteem, jõgi, sillad ja raudteejaam. Makett oli väga ilusasti tehtud ja maksis rügemendile küllalt palju juba materjalide poolest.

Soomusrongirügemendi ajateenijad poseerimas relvadega 1930. aastate lõpul.

Maketil harjutati erinevaid lahinguolukordi; nn Tapa lahingu sai seal edukalt maha mängida ja kogu vastava varustuse täpselt lahingukorra järgi peale asetada. Nii sai luua keerulisi lahingusituatsioone ja samas nalja visata.

Teine kasutusel olev ruum oli õppeklass, kus õpetati ainet "Relva materiaalosa". Seal olid stendidel lahtivõetult kõik detailid püssist kuni kauglaskehaubitsani. Ruumi keskel laual asetses kuulipilduja oma täies ilus, mille tasutal sõdurpoisid armastasid ennast pildistada lasta.[5]

Oma eksisteerimise ajal oli rügemendil arvestatav roll Tapa linnas. Ta kujundas elanike arvamust Eesti sõjaväest, sulas ühiste ürituste kaudu kokku linnarahvaga: kultuuri- ja spordielus osalemine, riigipühade ühine tähistamine jne. Rügement andis oma panuse linna arengusse. Mitmed Soomusrongirügemendis teeninud ohvitserid ja üleajateenijad ehitasid Tapale oma perele elumaja, nende lapsed käisid linna koolides.[6]

Sportlik tegevus

1938. aasta suvel võtsid rügemendi võistlusmeeskonnad osa kokku 27 spordivõistlusest (neist 21 välis- ja 6 omavahelist võistlust). Eriti edukad tulemused ilmnesid jalgpallivõistluste alal. Hooaja kestel pidas rügemendi jalgpallimeeskond 16 võistlust välismeeskondadega; võistlustest võideti 11, mängiti viiki 2 ja kaotati 3. 1. Diviisi väeosade vahelises jalgpallivõistluste sarjas tuli rügemendi meeskond 1938. aastal diviisi meistriks.

Tänu rügemendi laskurühingute õhutusele oli tõusuteel ka laskesport.[7][8]

Rügemendi 20. aastapäev

29. novembril 1938 pühitses Soomusrongirügement pidulikult soomusrongide 20. aastapäeva. Pidustuste päeval kell 12 toimus rügemendi spordiväljakul paraad, mille võttis vastu diviisiülem kindralmajor Aleksander Pulk, kes oma kõnes tervitas eriti palavalt aastapäevale saabunud ligi sadat soomusronglasest veterani. Pärast paraadi pakuti kõikidele pidulistele rügemendi sööklas lõunasööki. Seejärel tutvusid külalised rügemendi rajatiste ja soomusrongidega.

Kell 16 algas kino-spordisaalis aktus, mille avas rügemendiülem kolonel Voldemar-Karl Koch. Pikema sõnavõtuga esines Vabadussõja-aegne soomusrongide ülem Karl Parts. Muuhulgas meenutas ta soomusrongide isa, kontradmiral Johan Pitkat, kes ise ei saanud haiguse tõttu kohale tulla. Kõne lõpetas ta Vabadussõjas langenud soomusronglaste mälestamisega, rõhutades eriti kapten Anton Irve võitlusteed ja teeneid. Soomusrongi "Kapten Irv" ülem kolonelleitnant Paul Villemi andis rügemendile üle sõjaaegse lahingulipu. Soomusrongi nr. 2 nimel andis tervitused edasi kolonel Jaan Lepp, soomusrongi nr. 3 nimel reservkolonel Oskar Luiga.

Tervitustelegrammi õnnesoovidega saatsid sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner, sõjaminister kindralleitnant Paul Lill, staabiülem Nikolai Reek jt. Kokku üle 70 telegrammi Eestist ja Soomest. Aktus lõppes Eesti Vabariigi hümni laulmisega. Õhtul oli külalistele ja rügemendi kaadrile pidulik õhtusöök, mis kestis kuni väliskülaliste lahkumiseni öiste rongidega.

30. novembril toimus rügemendi võimlas veel segaeeskavaga pidu. Pidustused lõppesid laupäeva õhtul ballidega ohvitseride ja üleajateenijate kasiinodes.

Paraku jäi see viimaseks Soomusrongirügemendi juubeliks.[9]

Rügemendi likvideerimine

Pärast Eesti Vabariigi okupeerimist ja liitmist Nõukogude Liiduga likvideeriti alates septembrist 1940 Eesti sõjavägi, millest moodustati Punaarmee 22. territoriaal-laskurkorpus. Soomusronge ei olnud korpuse koosseisus ette nähtud.[10]

Heljo Jooritsa mälestustes alustati käsirelvade kokkukorjamist rügemendi staabihoonesse juba 17. juunil 1940, veel Eesti Vabariigi ajal enne 21. juuni riigipööret, kui Tapa mõisa saabusid Tallinnast kolm nahkkuubedes meest, neist kaks vene keelt kõnelevat.

Juuli alguses tuli rügementi vene jalaväeosa. Suurtükid tõsteti suurtükivagunite alustelt ümber lahtistele kaubavagunitele ja viidi Venemaale. Kuuldavasti kasutati neid Inglismaal valmistatud suurtükke veel Teises maailmasõjas Leningradi kaitsmisel Oranienbaumi platsdarmil.[11]

Soomusrongirügement likvideeriti ning kõik selle vedurid ja vagunid, nii soomustatud kui ka soomustamata, võttis 12. veebruaril 1941 üle Punaarmee Balti Erisõjaväeringkond. Eesti lahinguvagunite edasine saatus on teadmata. Tõenäoliselt need lammutati.[10]

Relvastus

Soomusrongirügemendis oli 1930. aastate teisel poolel 8 kerget, 4 segatüüpi ja 4 rasket suurtükivagunit:

Nimi Ehitusaasta Tüüp Soomus Relvastus
"Hävitaja" 1925 kerge 10 mm kroomnikkelteras, katus 8 mm lehtraud kaks 76 mm Vene kahurit tumbal
"Vanapagan" 1925 kerge 10 mm kroomnikkelteras, katus 8 mm lehtraud kaks 76 mm Vene kahurit tumbal
"Maru" 1925 kerge 10 mm kroomnikkelteras, katus 8 mm lehtraud kaks 76 mm Vene kahurit tumbal
"Vapper" 1925 kerge 10 mm kroomnikkelteras, katus 8 mm lehtraud kaks 76 mm Vene kahurit tumbal
"Võitleja" 1933/38 kerge raud + 160 mm betoon kaks 76 mm Vene kahurit tumbal
"Tont" 1921, lammutatud 1936 kerge Teadmata kaks 76 mm Vene kahurit tumbal
"Taara" 1931 kerge 8 mm katlaraud kaks 76 mm Vene kahurit tumbal
"Uku" 1920. aastatel kerge 12 mm katlaraud kaks 76 mm Vene kahurit tumbal
"Pikker" 1920. aastatel sega 8–12 mm katlaraud 76 mm Vene kahur tumbal, 107 mm Schneideri kahur lafetil
"Kõu" 1932 sega 8–12 mm katlaraud 76 mm Vene kahur tumbal, 107 mm Schneideri kahur lafetil
"Sabolotnõi" 1919 + rügemendis remonditud sega 12 mm katlaraud 76 mm Vene kahur tumbal, 107 mm Schneideri kahur lafetil
"Tasuja" 1933 sega 12 mm + rikošetiribid 4 mm + 4 mm katlaraud 120 mm Inglise kahur tumbal, 76 mm Vene kahur tornis
"Onu Tom" 1930 raske 12 mm + rikošetiribid 4 mm + 4 mm katlaraud kaks 152 mm Vickersi haubitsat tumbal
"Lembit" 1931 raske 12 mm + rikošetiribid 4 mm + (5 mm katlaraud) kaks 152 mm Vickersi haubitsat tumbal
"Kalev" 1929 raske 12 mm + rikošetiribid 4 mm + (5 mm katlaraud) kaks 152 mm Schneideri haubitsat tornis
"Tommi" 1928 raske 12 mm + rikošetiribid 4 mm + (5 mm katlaraud) kaks 152 mm Schneideri haubitsat tornis
76 mm Vene M1902 kahur.

Viiel kergel lahinguvagunil olid 4 raskekuulipilduja jaoks seadised ja kaitseluugid ning kahel ka pööratavad õhutõrjekuulipilduja seadised.[4]

Kroomnikkelterasest soomus ja rikošetiribidega kihiline soomus kaitsesid soomustläbistavate kuulidega püssi- ja kuulipildujatule eest (kihiline soomus kujutas endast kahte seina, mille vahel olid nurga all ja üksteist osaliselt katvad ribid). Ühekordse katlarauaga kaetud vagunid olid hoopis nõrgemad ning 1930. aastate lõpul hinnati, et need ei paku kindlat kaitset ka hariliku püssikuuli vastu. Betoonsoomus kujutas endast kahe metallseina vahele valatud betooni ja seda katsetati maailmasõdade vahel paljudes sõjavägedes.

1938. aastal ehitati ka Eestis ühele lahinguvagunile betoonist esisein, mis pakkus kaitset kuni 37 mm tankitõrjekahuri tule vastu.

Relvastuses oli kokku 38 suurtükki, 64 raske- ja 16 kergekuulipildujat.[4] Nõrk oli soomusrongide õhukaitse, enamiku õhutõrjekuulipildujate jaoks polnud valmis laskeseadeid.[12] Sidevahendeid ei jätkunud, rügemendis oli vaid 2 raadiojaama ja igale divisjonile 7,5 km telefoniliini.[4]

Organisatsioon

Soomusrongid olid rahu ajal väljaõppe- ja katteüksused. See tähendab, et neid võis vajaduse korral kohe lahingusse saata, kuid kaitseplaanide kohaselt pidi mobilisatsiooni korral iga soomusrongi koosseisus olevatest kergetest ja rasketest suurtükivagunitest moodustatama üks kerge ja üks raske soomusrong.[1] Piirikatteülesandeid pidid täitma soomusrong "Kapten Irv" 1. Diviisi ja soomusrong nr. 3 2. Diviisi kaitsepiirkonnas.[3]

1940. aastal hakati kergeid lahinguvaguneid likvideerima ja nende kahureid jalaväele üle andma. Sõja korral pidi rügement välja panema ainult kaks rasket soomusrongi, millel on 107 mm kahurid ja 152 mm haubitsad. Samal ajal tuli jätkata raudteesuurtükiväe arendamist (kahele platvormvagunile oli parajasti käimas kahurite pealemonteerimine). Kõik need tööd jäid pooleli 1940. aasta suvel.[1]

Raskekauglaskepatarei

Lisaks rongide suurtükivagunitele oli alates 1936. aastast Soomusrongirügemendi koosseisus Raskekauglaskepatarei, mille relvastuses oli kolm laevadelt toodud ja platvormvagunitele ehitatud raudteesuurtükki.

 Pikemalt artiklis Raskekauglaskepatarei

Kitsarööpmelised soomusrongid

Veel 1939. aastal nägi kaitseplaan sõja korral ette ka kitsarööpmeliste soomusrongide kasutamise. Soomusrongirügemendis oli nende jaoks olemas neli 76 mm kahurit ja 16 raskekuulipildujat "Maksim" koos laskemoonaga. Mobilisatsiooni ajal tulnuks Mõisakülas[12] ehitada 4 suurtükivagunit, 1 soomusdresiin ja 2 soomustatud vedurit. Kuna nii projektid kui ka tootmisbaas olid olemas, saanuks seda kiiresti teha. Baasirongi moodustamiseks oleks võetud Raudteede Talituselt 2 vedurit ja 8 vagunit.

1940. aastal välja töötatud Soomusrongirügemendi sõjaaegses koosseisus enam senist kahest kitsarööpmelisest soomusrongist formeeritavad divisjoni ei olnud. Seega kestis Eesti kitsarööpmeliste soomusrongide ajalugu vähemalt sõjalises mõttes ja plaanides kuni 1940. aastani, kuigi neid endid ei olnud juba ammu.[13]

Sümboolika

Soomusrongirügemendi (kui väeliik) embleem sümboliseeris seda, kuidas soomusrongid tormasid hulljulgelt lendava surmana lahingusse, et võita Eestile iseseisvus. Rahvasuus nimetati embleemi "lendavaks surmaks raudteel" (stiliseeritud tiivad, pealuu, vaguni rattapaar).[14]

Ülemad

Vaata ka

Viited

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Õun, M; Noormets, T; Pihlak, J (2003). Eesti soomusrongid ja soomusronglased 1918–1941. Tallinn: Sentinel, lk 21
  2. ↑ Allandi, H (2007). Tapal paiknenud soomusrongirügement sõnas ja pildis 1923–1940. Tapa: Trükk Pakett AS, lk 63
  3. ↑ 3,0 3,1 Salo, U (2005): Eesti kaitseväe valmisolek sõjaks ja vastupanuvõimalused 1939. aastal.. Tartu: Tartu Ülikool, lk 161
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 Salo, U (2005): Eesti kaitseväe valmisolek sõjaks ja vastupanuvõimalused 1939. aastal.. Tartu: Tartu Ülikool, lk 162
  5. ↑ Allandi, H (2007). Tapal paiknenud soomusrongirügement sõnas ja pildis 1923–1940. Tapa: Trükk Pakett AS, lk 30
  6. ↑ Allandi, H (2007). Tapal paiknenud soomusrongirügement sõnas ja pildis 1923–1940. Tapa: Trükk Pakett AS, lk 5
  7. ↑ Soomusrongirügemendi elust ja tegevusest rahu ajal. Sõdur. 1938, nr 48, lk 1206–1207
  8. ↑ Allandi, H (2007). Tapal paiknenud soomusrongirügement sõnas ja pildis 1923–1940. Tapa: Trükk Pakett AS, lk 58
  9. ↑ Allandi, H (2007). Tapal paiknenud soomusrongirügement sõnas ja pildis 1923–1940. Tapa: Trükk Pakett AS, lk 63–64
  10. ↑ 10,0 10,1 Õun, M; Noormets, T; Pihlak, J (2003). Eesti soomusrongid ja soomusronglased 1918–1941. Tallinn: Sentinel, lk 21–22
  11. ↑ Allandi, H (2007). Tapal paiknenud soomusrongirügement sõnas ja pildis 1923–1940. Tapa: Trükk Pakett AS, lk 64
  12. ↑ 12,0 12,1 Salo, U (2005): Eesti kaitseväe valmisolek sõjaks ja vastupanuvõimalused 1939. aastal.. Tartu: Tartu Ülikool, lk 163
  13. ↑ Õun, M; Noormets, T; Pihlak, J (2003). Eesti soomusrongid ja soomusronglased 1918–1941. Tallinn: Sentinel, lk 18–19
  14. ↑ Allandi, H (2007). Tapal paiknenud soomusrongirügement sõnas ja pildis 1923–1940. Tapa: Trükk Pakett AS, lk 91

Strategi Solo vs Squad di Free Fire: Cara Menang Mudah!