Sirvikalender

Sirvikalender (ehk sirvilauad või sirvid, ka puukalender^[1]) on ruunikalender, mida on tarvitanud eri rahvad kogu Põhja-Euroopas.

Ajaloost

Kalender oli ruunimärkidega lõigatud lauakesele või käepidemega neljakandilisele puukepile. Arvatavalt oli ruunikalender algul keskaegne Skandinaavia kirikukalender, mis muutus rahvapäraseks ning levis ka naaberaladele. Eesti saartel ja looderannikul kasutasid eestlased ja rannarootslased ruunikalendrit, mis oli enamasti kantud väikestele kimpu seotud lauakestele^[1]. Selline kalender oli kasutusel eriti 13.–17. sajandini, 19. sajandil kadus see käibelt^[2].

Kalendri sisu

Eestis kasutusel olnud ruunikalendrid võib jagada kahte rühma. Esimesse kuuluvad päevakriipsudega, teise kalendriruunidega kalendrid.

Kõik Eestis säilinud ruunikalendrid on igavesed, s.t neid võib kasutada igal aastal. Kõik need vastavad Juliuse kalendrile, ehkki neid ei ole raske kohandada Gregoriuse kalendriga. Peaaegu ühelgi kalendril ei esine jaotust kuudeks, nende aluseks on nädal. Ruunikalendrite abil on kerge arvestada nädalapäevi, kuid väga ebamugav on määrata kuupäevi ja kuid. Võib arvata, et ruunikalendrite tekkimise perioodil kuupäevi ja kuid ei fikseeritud ning päevi loendati nädalate järgi ühest tähtpäevast teiseni.^[3]

Sirvikalendris vastab igale päevale kahe horisontaalse joone vahel olev vertikaalne kriips, kalendri- või ruunimärk. Skandinaavias tähistab tihti iga nädalapäeva üks ruunitähestiku seitsmest esimesest märgist, mis kalendris on tavapärases, F-ist algavas järjestuses.

Tähtpäevi märgitakse, jätkates nädalapäeva kriipsu või kalendriruuni läbi ülemise horisontaalse joone ja tähistades tähtpäeva äratuntava märgiga. Enamikul puukalendritel on keskmise rea peal päevamärgid. Märgid on lauakujulistel kalendritel joonte vahel. Saua- või mõõgakujulistel kalendritel aga lõigatud tahkudele. Tahkudevahelised kandid moodustavad märke piiravad jooned. Päevamärkidest üleval pool on tavaliselt päikesekalendri tähtpäevade, kirikupühade ja talutöödega jne seotud märgid. Päevamärkidest allpool on kuu faaside või kõvade ja pehmete aegadega seotud märgid.

Kalendri tavapärasemad kujud on pikem sau, kus on esitatud pool aastat või terve aasta või üksikute ajaperioodidega sirvilaudadest koosnev komplekt. Lauakeste arv on olnud 6, 7 või 13. Skandinaaviast on leitud ka 22-, 16- ja 8-jaolisi kalendreid.

Tänapäevane tarvitus maausuliste hulgas

Eestis säilinud 18.–19. sajandi sirvilaudade eeskujul koostatud kalender on 1978. aastast saati tarvitusel olnud maausuliste hulgas. Tänapäeval annab sirvikalendrit igal aastal välja Maavalla Koda "Maavalla kalendri" nime all, kus aastaid nummerdatakse alates Billingeni katastroofist.

Kalendri kuunimetused, pühad ja tähtpäevad ning kuuseisude kord lähtub maarahva pärimusest. Pühade-tähtpäevade valikul on reeglina jäädud nende juurde, mille maausuline tähendus ja tavad on teada. Erandiks näiteks tõnnipäev (7. detsember) või kolletamispäev (14. oktoober), mille kohta pole teada üldse mingeid tavasid.

Aasta jagamisel on aluseks võetud kristlik kalender 12 kuu ja 7-päevase nädalaga. Kuude nimetused on võetud erinevatest murretest ja murrakutest. Teatavasti leidub maakeelseid kuunimetusi rohkesti ja neid on kasutatud paiguti erinevalt. Näiteks sydakuuks on nimetatud nii jaanuari kui ka veebruari. Sirvikalendris on pakutud välja vaid üks võimalik valik maakeelseid kuunimetusi.

28 aasta jooksul on sirve välja antud peamiselt käsitrükis (linool- ja siiditrükk, hiljem ka valguskoopiad). Viimastel aastatel on sirvid ilmunud trükis.

Kuude nimetused maausuliste sirvikalendris

jaanuar – sydakuu
veebruar – radokuu
märts – urbekuu
aprill – mahlakuu
mai – lehekuu
juuni – leedokuu
juuli – heinakuu
august – lõikuskuu
september – sygiskuu
oktoober – porikuu
november – kooljakuu
detsember – jõulukuu

Vaata ka

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Tallinn, Ühiselu AS trükikoda. Lk 260
↑ Eesti etnograafia sõnaraamat. Koostanud Arvi Ränk, toimetanud Õie Ränk. Tallinn 1995. lk 183
↑ L. Maistrov „Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist“ 1. kogumik, 1968