Rahvapäraselt on salu-siumarja kutsutud: ussimari, lenderavandeserohud, äkitse haiguse rohi, sivumari.
Vanemas kirjanduses on taime nimetatud "Christophi rohuks".[1] Samasugust nime on ta kandnud paljudes euroopa keeltes.[1] Nimetus pärineb keskaja kaitsepühaku nimest, kes kaitses võlureid, aardeotsijaid ja katkutõbiseid.[1] Usuti, et siumari kaitseb katku eest.[1]
Eestis tavaline, kuid ei esine kuskil massiliselt, saartel haruldane. Kasvab mandriosa leht- ja segametsades ning puurühmade all puisniitudel.
Kirjeldus
Taime kõrgus 50 cm. Kahelikolmetised pikarootsulised lehed on suured. Erinevalt enamikust tulikalistest on salu-siumarjal kroonlehed, kuigi need on 4–6 kitsad ja tagasihoidlikud. Tolmukaid palju, emakaid üks. Õitseb juunis-juulis.
Viljaks mahlakad, paljuseemnelised, marjataolised, läikivad kukkurviljad, mis on algul rohelised ja hiljem mustad. Kuni 1 cm pikkused piklikud viljad asuvad vartel kobaratena. Salu-siumarja augustis valmivad viljad on väga mürgised.
Kõik taime osad lõhnavad ebameeldivalt.
Viited
↑ 1,01,11,21,31,4R. Kuresoo, H. Relve, I. Rohtmets, " Eesti elusloodus. Kodumaa looduse teejuht", Varrak, 2001