Saksa Riigi riigipea seadus

Saksa Riigi riigipea seadus (saksa keeles Gesetz über das Staatsoberhaupt des Deutschen Reichs) oli 1. augustil 1934 Kolmandas Riigis vastuvõetud seadus, millega riigipresidendi ja riigikantsleri ametikohad ühendati.[1]

1919. aasta põhiseadusega oli Weimari vabariigi riigipeaks seitsmeaastase ametiajaga riigipresident (Reichspresident). Riigipresident oli sõjaväe (Reichswehr) ülemjuhataja, võis ametisse nimetada või ametist eemaldada riigikantsleri ning saata laiali Riigipäeva ja korraldada uued valimised. Esimeseks riigipresidendiks valiti 1919. aastal valimiskoguga Friedrich Ebert. Pärast Eberti surma 1925. aastal korraldatud erakorralistel valimistel valiti presidendiks endine esimese maailmasõja kindralstaabi ülem Paul von Hindenburg, ta valiti tagasi ka 1932. aastal. Aprillis 1934 tabas 86-aastast Hindenburgi kopsuvähk ja ta tervis halvenes kiirelt. Juuni alguses lahkus ta Berliinist oma maamõisa Neudeckis Ida-Preisimaal (täna Ogrodzieniec Poolas).[2]

Põhiseaduse kohaselt pidi algselt presidendi ametikoha vabanemisel kohusetäitjaks saama riigikantsler kuni uute presidendivalimiste korraldamiseni. Pärast Eberti surma täitiski enne Hindenburgi ametisse astumist kahe kuu jooksul ametikohustusi riigikantsler Hans Luther. Kuid detsembris 1932 vastuvõetud seadusega pidi presidendi kohusetäitjaks saama ülemkohtu (Reichsgericht) eesistuja, kelleks oli alates 1. aprillist 1929 olnud Erwin Bumke (DNVP). Irooniliselt olid selle seaduseelnõu esitanud natsid, et leevendada hirme, nagu kavatseks Hitler kantsleriks saades saada ka presidendiks.[3][4]

Hitler, kelle Hindenburg oli 30. jaanuaril 1933 nimetanud riigikantsleriks, hakkas seda korraldust nägema ohuna, kuna riigipresident sai ta ka ametist kõrvaldada. Ta oli juba mõnda aega kartnud, et Hindenburg ja sõjaväe konservatiivsed jõud võinuks ta võimult kõrvaldada ja asendada sõjaväediktatuuriga.[2] Juba 1934. aasta aprillis, saanud teada, et Hindenburg suure tõenäosusega selle aasta jooksul sureb, hakkas ta kavandama uuesti presidendijärjestuse muutmist. Hitler proovis veenda sõjaväe kõrgemaid ohvitsere teda toetama Hindenburgi järeltulijana.[5] Volitusseadusega Hitlerile antud erakorralise võimuga võis Reichi valitsus vastu võtta seaduseid ilma Riigipäeva või riigipresidendi osavõtuta, mis teatud juhtudel tohtisid ka põhiseadusest kõrvale kalduda. Kuid seaduse teise artikli kohaselt pidi presidendivõim jääma mõjutamata.[6]

Volitusseaduse vastuvõtmise ja teiste parteide keelamise järel jäi ainsaks kontrolliks Hitleri võimu üle presidendi õigus riigikantsler ametist eemaldada. Seda nägi Hitler oma silmaga juulis 1934, kui Hindenburg nördinuna natside eskaleeruvatest liialdustest ähvardas Hitleri ametist eemaldada ja sõjaseisukorra välja kuulutada, kui Hitler ei leevenda kohe pingeid.[5] Seepeale korraldas Hitler pikkade nugade öö, mille käigus mitmed SA liikmed, nagu Ernst Röhm, mõrvati koos paljude teiste Hitleri endiste rivaalidega.[7]

1. augustil 1934 sai Hitler Hindenburgi arstidelt teada, et presidendil on elada jäänud vähem kui 24 tundi. Samal õhtul kutsus Hitler oma valitsuskabineti kokku ja võttis seaduse vastu, millega riigipresidendi ja riigikantsleri ametikohad ühendati tiitli alla "füürer ja riigikantsler (Führer und Reichskanzler) ning see ametikoht anti Hitlerile, kindlustades nii tema ainuvalitsuse.[2][5]

Järgmisel päeval pärast seaduse vastuvõtmist Hindenburg suri ning Hitler võttis kohe üle tema ametikohustused füüreri ja riigikantslerina. Hitler põhjendas seda sellega, et presidendiamet oli saanud Hindenburgiga nii seotuks, et pärast Hindenburgi surma oleks kohatu riigipresidenti tiitlit edasi kasutada.[7] Seaduse ratifitseerimiseks korraldas ta 19. augustil rahvahääletuse. Päev enne hääletust pidas Hindenburgi poeg Oskar raadiopöördumise rahvale, milles väitis, et Hindenburg kiitis heaks Hitleri võimu ülevõtmise ja palus rahvalt seaduse poolt hääletada. See ei langenud kokku Hindenburgi tegelike soovidega. Ajaloolane William L. Shireri väitel oli Hindenburg oma surma ette aimates koostanud dokumendi, milles toetas põhiseadusliku Hohenzollernite monarhia taastamist. Selle leidis presidendi poeg, kes asekantsler Franz von Papeni kaudu, kes andis selle edasi Hitlerile. Hitler ütles Papenile, et otsustab hiljem, kas ja kuna dokument avaldatakse; seda ei avaldatud kunagi. Kuna dokumenti pärast teise maailmasõja lõppu tuhandete saladokumentide seast ei leitud, siis see suure tõenäosusega hävitati. Märkimisväärne on ka referendumijärgselt Reichswehri karjääriohvitser Oskar von Hindenburgi ülendamine ooberstist (kolonel) kindralmajoriks.[5]

Referendum leidis aset hirmuõhkkonnas valimispettusega. Mõnedes valimisjaoskondades oli valimissedelitel juba jah-hääl ette ära märgitud, mõnedes loeti rikutud valimissedeleid poolthäältena, mõnedes saadi rohkem hääli, kui seal oli registreeritud valijaid.[7] Ametlike tulemuste järgi kiitis uue seaduse heaks 89,93% valijatest, valimisaktiivsus oli 95,7%.[8]

Kahe ametikoha ühendamisega sai Hitler endale tagada, et riigipea ei saanud teda kui kantslerit kunagi ametist eemaldada. Reichswehri ülemjuhatajana sai tal endale ka sõjaväe toetuse, ka tema kaitseminister kindralooberst Werner von Blomberg muutis sõdurivannet, millega sõdurid enam ei vandunud truudust vabariigile ega põhiseadusele, vaid isiklikult Hitlerile. Selle vande andsid kõik sõdurid 2. augustil 1934.[2]

Hitler jäi riigipeaks kuni enesetapuni 30. aprillil 1945. Oma testamendis nimetas ta uueks riigipresidendiks admiral Karl Dönitzi, taastades ametikoha, mille ta oli peaaegu 11 aastat tagasi sisuliselt ära kasutanud.[2]

Viited

  1. ↑ "Gesetz über das Staatsoberhaupt des Deutschen Reichs" [Saksa Riigi riigipea seadus]. Reichsgesetzblatt (saksa). Berliin. 1. august 1934. Lk 747. Vaadatud 29. augustil 2024.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Kershaw, Ian (2008). Hitler: A Biography (inglise). W.W. Norton & Co. ISBN 978-0-393-33761-7.
  3. ↑ "GERMANY: 'Something More Important". Time (Ameerika inglise). 19. detsember 1932. ISSN 0040-781X. Vaadatud 28. augustil 2024.
  4. ↑ "Nazi Chief Now Supreme". New York Times. 3. august 1934. Lk 1.
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 Shirer, William (1960). The Rise and Fall of the Third Reich (inglise). New York: Simon & Schuster. ISBN 978-0-831-77404-2.
  6. ↑ Noakes, Jeremy; Pridham, Geoffrey (1998) [1983]. Nazism 1919-1945, Volume 1: The Rise to Power 1919-1934. University of Exeter Press. ISBN 0-85989 598 X.
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 Evans, Richard J. (2006). The Third Reich in Power. The Third Reich Trilogy (inglise). Penguin Books. ISBN 978-1-59420-074-8.
  8. ↑ Bullock, Ala (1962). Hitler: A Study in Tyranny (inglise). New York: Harper Torchbooks. ISBN 978-0-060-92020-3.

Strategi Solo vs Squad di Free Fire: Cara Menang Mudah!