Saab 32 Lansen (lansen – 'piik') on Rootsi üheistmeline reaktiivmootorigasõjalennuk, mis konstrueeriti firmas Saab, ajavahemikul 1952–1960 ning ehitati sarjana Rootsi õhuväe tellimusel. Saab 32 esmalend toimus 3. novembril 1952.
Pikka aega relvastuses olnud Saab 32 kasutati hävitus-, luure- ja elektroonilise sõja lennukina ning märklaua vedamiseks. Saab 32 Lansen oli üks varasemaid lennukeid, mille loomisel kasutati elektroonilist arvutit, ja esimene Rootsi lennuk, mis ületas helikiiruse (Mach 1,2), seda küll laskuval lennutrajektooril. Ühtlasi oli see viimane just ründelennukiks konstrueeritud Rootsi lennuk. Ehitatud lennukite koguarv: 452.
Arendamine
Rootsi lennuväe esindajad tegid Saab firmale 1948. aastal ettepaneku töötada välja reaktiivmootorigaründelennuk, et asendada vananevaid 1940. aastatest pärinevaid Rootsi Õhujõudude lennukeid: Saab B 18/S 18, J 21, J 21R/A 21R ja J 30. Kavandile pandi esialgu nimeks P1150.
Rootsi Õhujõudude nõudmised uuele lennukile olid kõrged: lennukiga pidi olema võimalik rünnata kõikjal Rootsi 2000 km rannajoone liinil, mitte hiljem kui üks tund pärast lennuki õhkutõusu riigi sisemaalt. Lennuk pidi saama lennata iga ilmaga, nii päeval kui ööl. Erilist tähelepanu pöörati elektroonika ja relvasüsteemide integreerimisele, mis on omane tänapäevastele sõjalennukile. Tulevase lennuki relvastus pidi koosnema neljast 20 mm kahurist, rakettidest, pommidest ja/või uuest laevadevastasest raketist Rb 04, mida parajasti välja töötati.
Uue lennuki mootor oli litsentsi alusel ehitatud Rolls-Royce Avon Seeria 100 reaktiivmootor. Noolja tiiva konstruktsioon oli loodud elektroonilise arvuti abil, mis teeb Saab 32 üheks esimestest lennukitest, mille konstrueerimisel on kasutatud seda laadi arvutit. Et katsetada plaanitud 39-kraadise noolsusega tiiba, ehitati 1:2 mõõdus sellise tiivaga Saab Safiri (tähis Saab 202 Safir). Pärast väikese koguse P1150 prototüüpide ehitamist ja katsetamist alustati seeriana ehitamist 1953. aastal, siis juba nime Saab J 32 Lansen (J tähendab "Jakt" ehk hävituslennuk). Õppelennukeid ei ehitatud, kuid osale Lansenitest paigaldati tagumise istme juurde minimaalne hulk juhtimisseadmed.[1]
Kasutamine
Saab 32 Kristianstad'i Lennupeol 2006. aastal.
Kui A 32A modifikatsioonid kasutusele võeti, siis vahetati nendega välja viimased Saab B 18 kolbmootorigapommituslennukid. 25. oktoobril 1953 ületati J 32 -ga laskuval lennujoonel kiirus üle Mach 1. J 32 oli relvastatud nelja 30 mm ADEN automaatkahuriga, A 32 aga nelja 20 mm Boforsi m/49 kahuri ja Rb 04C laevadevastase raketiga, mis olid ühed esimesed omataolised Lääneriikides. Tavaliselt kinnitati Lansenile kaks raketti, kuid oli võimalik riputada ka kolm. Lanseni peamine kasutamise eesmärk oli kaitsta Rootsi pikka rannajoont võimaliku Nõukogude sissetungi eest.
Üks A 32A võimalikke ülesandeid oleks olnud kanda tuuma- või keemiarelva. Rootsi kaalus 1950. ja 1960. aastatel tõsiselt tuumarelva väljatöötamist, kuid loobus neist plaanidest ühtegi sellist relva valmistamata.[2]
A 32 oli ka viimane spetsiaalselt ründelennukiks ehitatud lennuk. Külma sõja ajal tõestas Lansen end stabiilse lennuomadustega lennukina. Rootsi piloodid pidasid sellega lendamist meeldivaks kogemuseks. Kuigi aja jooksul vahetati enamik Saab 32-sid uuemate lennukite vastu välja, lendasid need edukalt 1990. aastateni. Kaks lennukit on endiselt käigus, neid kasutatakse kõrgematest õhukihtidest õhuproovide võtmiseks. Proove võetakse teaduslikel ja julgeoleku eesmärkidel koostöös Rootsi Radiatsiooniohutusametiga (Strålsäkerhetsmyndigheten). Ühte lennukit kasutati 2010. aasta aprillis ja mais vulkaanilise tuha proovide kogumiseks.[3]
Versioonid
Saab 32 Lansen
A 32A – laevade ründelennuk. Aastatel 1955–1957[4] ehitati 287 seda tüüpi lennukit, kasutamine lõpetati 1978. aastal. Oli relvastatud nelja 20 mm Boforsi kahuriga (litsentsi alusel ehitatud Hispano-Suiza Mk V), mis paiknesid ninas. Võis kanda kahte Saab 304 raketti või juhitamatuid rakette.[1]
J 32B – kõikidesse ilmastikuoludesse sobiv hävitaja, mida kasutati ainult halva ilma korral või öösiti.[1] Aastatel 1958–1960 ehitati kaks prototüüpi ja 118 seerialennukit[4]. Kasutamine lõpetati 1973. aastal. Oli relvastatud nelja 30 mm ADEN kahuriga, Rb 24 rakettidega (litsentsi alusel ehitatud AIM-9 Sidewinder) ja võis kanda radari poolt juhitavaid õhk-õhk tüüpi rakette või 75 mm juhitamatuid rakette. J 32 B mootor oli võimsam Svenska Flygmotor RM 6A (Rolls-Royce Avon Mk 47A).
S 32C – eriline mere- ja fotoluurelennuk, mis konstrueeriti A 32A põhjal. Aastatel 1958–1959 ehitati 45 lennukit,[4] kasutamine lõpetati 1978. aastal. Olid varustatud suurendatud ulatusega PS-432/A radari ja nelja kaameraga: kahe SKa 17 ja kahe SKa 18-ga.
J 32D – mõeldud märklaua vedamiseks. Kuus J 32B-d ehitati ümber,[4] kasutamine lõpetati 1997. aastal.[1]
J 32E – elektroonilise sõja jaoks mõeldud versioon, mida kasutati ka elektroonilise sõja harjutamiseks. Neliteist J 32B-d ehitati ümber[4] ja lennuki kasutamine lõpetati 1997. aastal. Lennukid olid varustatud G 24 häirimisseadmetega maa- ja mereradarite häirimiseks.[1]
J 32AD – päevase aja hävituslennuki versioon 1953. aastast. Oli mõeldud ajutiseks lahenduseks J 29 Tunnani ja J 35 Drakeni vahepeal. Lennuk oli kergem, radarita ja relvastatud nelja 20 mm ja ühe 30 mm kahuriga ninas ning erinevate rakettidega. Mitte ühtegi ei ehitatud ja selle rolli täitmiseks osteti hoopis 120 Hawker Hunter hävitajat.[1]
J 32U – hävituslennuki kavand 1954. aastast (U tähendas utveckling – 'arendus'). Kava kohaselt oleks paigaldatud võimsamat Rolls-Royce RA 19R mootor ja parandatud tiiva konstruktsiooni. Oleks olnud parem kui J 32B.[1]
Agrell, Wilhelm. Svenska Förintelsevapen: Utvecklingen av Kemiska och Nukleära Stridsmedel 1928-1970, Lund, Sweden: Historiska Media, 2002. ISBN 91-89442-49-0
Erichs, Rolph et al. The Saab-Scania Story. Stockholm: Streiffert & Co., 1988. ISBN 91-7886-014-8.
Taylor, John W.R. Saab 32 Lansen (Lance). Combat Aircraft of the World from 1909 to the present. New York: G.P. Putnam's Sons, 1969. ISBN 0-425-03633-2.
This Happens in the Swedish Air Force (brošüür). Stockholm: Information Department of the Air Staff, Flygstabens informationsavdelning, Swedish Air Force, 1983.
Green, William and Gordon Swanborough. The Great Book of Fighters. St. Paul, Minnesota: MBI Publishing, 2001. ISBN 0-7603-1194-3.
