Südameglükosiidideks nimetatakse südamenõrkuse raviks kasutatavaid lämmastikku mittesisaldavaid ühendeid, mis hüdrolüüsimisel lagunevad suhkruks ja aglükooniks. Viimane on ühtlasi südameglükosiidide farmakoloogilise toime kandjaks.
Struktuur
Enamik glükosiide sidaldavad C17-ndas asendis α-β küllastamata viieliikmelist laktoonrühma, milles esineb aktiivne vesinik. Laktoonrühma küllastamine ning glükosiidide bensüleerimine nõrgendavad südameglükosiidide toimet. Sama efekt on ka leeliselisel hüdrolüüsil, mille käigus laktoonrühm lõhustatakse ja tekivad bioloogiliselt inaktiivsed isoühendid. Glükosiidid, mille molekulis on C19-ndas asendis metüülrühm, avaldavad kaks korda nõrgemat toimet kui need, millel on selles asendis aldehüüdrühm.
Kõik südameglükosiidid imenduvad seedetrakti kaudu aeglaselt ning seetõttu omavad suu kaudu manustades märgatavat terapeutilist efekti püsivamad glükosiidid.
Toimemehhanism
Raku funktsioonide juhtimiseks kasutatakse sageli membraanipotentsiaalide muutusi. Puhkeolekus rakus on intratsellulaarne Na+ kontsentratsioon väiksem kui ekstratsellulaarne. Depolarisatsioonifaasis liigub Na+ rakku ning K+ rakust välja. Südameglükosiidid inhibeerivad Na-K-ATPaasi, mis on vajalik Na-K-pumba tööks. Selle tagajärjel suureneb Na+ intratsellulaarne kontsentratsioon ja sellega kaasneb ka Ca2+ sissevool rakku, mis on seejärel kasutatav kontraktiilse süsteemi aktiveerimiseks.
Farmakoloogiline toime
Südameglükosiidide toime avaldub järgmises:
Suurtes annustes kutsuvad südameglükosiidid esile iivelduse ja oksendamise. Esinevad ka häired südametegevuses: pulss aeglustub, vererõhk tõuseb, His´i kimbu blokeerimise tõttu kujuneb välja atrioventrikulaarne blokaad, sellele järgneb südame seiskumine.
Vaata ka
