Sámuel tühistas kuningas Péteri seadused ja korraldused ning võttis seni tõrjutud ülikud enda kõrvale. Ta sallis ja ehk ka toetas paganlikku kultust kristluse vastu.
Samas püüdis Sámuel jõuda kokkuleppele Saksa-Rooma keisri Heinrich III-ga, kuid see riivas suurte rühmade huve. Kui ta rahulolematute vandenõuga veriselt arved õiendas, kuivas tema toetajate leer kokku.
1044. aasta juulis kaotas Sámuel Ménfö all otsustava lahingu Heinrich III ja kuningas Péteri vastu ning langes sealt põgenedes.
