Ryan x13 Vertijet oli 1950. aastatel USA lennundusettevõtte Ryan Aeronautical ehitatud eksperimentaalne VTOL-reaktiivlennuk. Selle põhieesmärgiks oli demonstreerida reaktiivlennuki võimekust vertikaalselt õhku tõusta, üle minna horisontaalsele lennule ning siis maanduda vertikaalselt.[1]
Algne arendus
Pärast teist maailmasõda tahtsid Ryan Aeronauticali insenerid välja selgitada, kas Ryan FR-1 Fireball suudaks vertikaalselt õhku tõusta. 1947. aastal sai Ryan Aeronautical USA mereväe lennundusbüroolt tellimuse uurida vetikaalse õhkutõusu suutlikkusega reaktiivhävitaja väljaarendamist seoses programmiga, mis uuris allveelaevadelt õhkutõusvate lennukite teostatavust. Järgneva tellimusega ehitati demonstratsiooniks üks mehitamata masin, mis lendas esmakordselt 20. oktoobril 1950. Esimene mehitatud katse viidi läbi 24. Novembril 1953, mille käigus testpiloot teostas esimese reaktiivmootoriga varustatud lennuki hõljuva lennu. Samal aastal sai Ryan Aeronautical USA õhuväelt tellimuse välja töötada kaks demonstratsioonivõimelist lennukit, mis nimetati X-13 Vertijetiks.[1]
Edaspidine tegevus
Esimesele prototüübile paigaldati ajutiselt telik. Esimene lend toimus 10. detsembril 1955, mille käigus uuriti lennuki aerodünaamilisi omadusi lennates terve aeg nagu tavapärase lennukiga, st ilma VTOL-süsteeme katsetamata. Esimene vertikaalne õhkutõus ja maandumine toimus 28. mail 1956. Samal päeval toimus ka teise prototüübi esimene lend. Piloodid hakkasid harjutama maandumist haakides lennuki kere trossile rippuma. 11. aprillil 1957 sooritati esimene vertikaalne õhkutõus, üleminek horisontaalsele lennule ning üleminek vertikaalsele maandumisele ühe lennu ajal. Sama aasta 30. juulil teostas teine prototüüp demolennu Pentagoni juures, esitledes lennukit esimest korda avalikkusele, et illustreerida hajutatud tegevuskoha kontseptsiooni.[1]
Lennuvägi peatas X-13 arengu, kuna puudus vajadus sellise õhusõiduki järgi ning rahastus suunati kosmoselennu teemalistele projektidele. Lõplikult valmistati kaks prototüüpi.[1]
Ryan X-13 lennu kirjeldus
Kõige raskem osa lennu juures oli vertikaalselt maandumine. Ilma kõrvalise abita oli väga raske hinnata lennuki kaugust maapinnast ja teilerist, kuna lennuki kere blokeeris nähtavust. Piloodi istet oli võimalik kallutada 45°, aga treilerile pidi ikkagi lähenema pimesi, kuna konks oli lennuki kere alumisel küljel. Pidev raadioside väljaspool oleva isikuga oli esmatähtis, et lennuk maandumiseks õigesse positsiooni asetada. Olles lõpuks õiges positsioonis, võis piloot tasapisi mootorit aeglustada, et lennuki konks jääks trossi külge.[1][2]
Kuna x-13-l polnud õhkutõusuks ja maandumiseks lennurada vaja, oleks selle kasutuselevõtt endaga kaasa toonud taktikalise eelise. Lennukikandjad oleksid VTOL-suutlike lennukitega väiksemad ja vähem märgatavamad. Terileri küljes olevat trossi oleks saanud kasutada lisaks ka teiste tugevate tugitaladega, näiteks puude külge kinnitatuna. See oleks potentsiaalselt andnud lennuki paiknemisele paindlikkust, võimaldades õhkutõusu ja maandumist metsades. Lihtsasti märgatavad ja hävitatavad lennurajad oleksid mõneti muutunud vanamoeliseks. [1][2]
.jpg)
