Rupert de Grave

Rupert de Grave (ka Robert, Ropert, Ruprecht; enne 1485 – märts 1535) oli Liivi ordu liige ja Viljandi komtuur aastatel 1518–1535.

Ruperti vanemad olid Bernd de Grave ja Anna Stael von Holstein. Ta pärines Vest Recklinghauseni piirkonnast Hasselist Recklinghauseni lähedalt. Tema perekond oli Vest Recklinghauseni aadelkonna seas küllaltki olulisel kohal, omades lääne nii Vestfaalis kui ka Madalmaades. Ruperti lähedased sugulased olid ka 1550. aastatel Liivi ordus tegutsenud Friedrich ja Gerd de Grave. Esimene oli tema nõbu, teise sugulusaste pole teada.

1485. aastal on Rupertit märgitud ilmikuna Vest Recklinghausenis. Tõenäoliselt millalgi 15. sajandi lõpus saabus ta Liivimaale ning astus Liivi ordusse. 1502. aastal sai ta Rakvere, 1512 Järva foogtiks ja 1518. aastal Viljandi komtuuriks. Nõnda kuulus ta ordumeister Wolter von Plettenbergi valitsusaja teise poole olulisemate ordukäsknike hulka.

Rupert oli tuntud oma vagaduse poolest. 1525. aastal asus ta palverännakule Jeruusalemma, Rooma, Santiago de Compostelasse ja püha Huberti hauale. Selleks sai ta juba 1524. aastal mitmelt poolt soovituskirju ning asus järgmisel aastal teele. Esmalt läks ta läbi Rooma Jeruusalemma, sealt jõudis ta Rooma 1525. aasta lõpus tagasi. Et tema palverännakule mineku järel oli Albrecht von Hohenzollern Preisimaa sekulariseerinud, siis oli Saksa ordu jäänud ilma oma peast ja Saksamaal ning Itaalias kardeti, et ka Plettenberg plaanib Liivimaad sekulariseerida. Ehkki de Grave polnud kuigi kogenud diplomaat, mida ta ka ise tunnistas, oli tegu ühe olulisema ordukäsknikuga ning Liivimaa situatsioon oli toona ülioluline teema, mistõttu ta pidi lisaks palverännakule tegutsema ka Liivi ordu saadikuna. Kõigepealt kohtus ta Roomas 1526. aasta algul paavst Clemens VII-ga ja kirjeldas talle Liivimaa olukorda. Grave arvas esialgu, et süüdistused Plettenbergi usuvahetuse osas on alusetud, ja kaitses oma ordumeistrit paavsti ees. Ent hiljem, juba Saksamaale reisides, kuulis ta üha uusi kuulujutte ning jäi neid lõpuks uskuma, jagades oma kahtlusi ka Saksa ordu Saksa haru esindajatega, kellega ta sama aasta maikuus Põhja-Saksamaal kohtus. Ta arutas nendega olukorda Liivimaal ja avaldas lootust, et ehk pole kuulujutud Plettenbergist siiski tõesed. Hiljem liikus ta edasi Madalmaadesse ja sai peagi uusi teateid Liivimaalt, mis ta mured Plettenbergi usuvahetuse osas hajutasid. Ühtlasi sai ta juurde kindlust, et ordu huvides peab ta Hispaanias ka keiser Karl V-ga kohtuma.

1527. aastal jõudiski de Grave Hispaaniasse, kus käis Santiago de Compostelas ning kohtus ka Karl V-ga, viibides seal ilmselt samal ajal Liivi ordu saadiku ja Riia peapiiskopi Johann Blankenfeldiga, kes sealsamas ka suri. Kõige olulisemaks küsimuseks Saksa ja Liivi orduharude vahel oli selleks ajaks kujunenud Saksa orduharu püüdlus saavutada Saksa meistri ülimuslikkus ka Liivi orduharu üle. Ehkki Plettenberg ja Grave seda ei soovinud, vältisid nad samas ka otsest konflikti Saksa haruga, andes antud küsimuse osas ebamääraseid vastuseid ja lootsid, et keiser otsustab nende haru kasuks. Gravel erilist poliitilist mõju aga ei olnud ja seetõttu ei saanud ta väärata ka keisri otsust anda sama aasta lõpul kõrgmeistri administraatori positsioon ikkagi Saksa meistrile Walter von Cronbergile. Seejärel asus Grave tagasiteele Liivimaale, kus andis Plettenbergile aru asjade käigust Saksamaal ja Hispaanias. 1528. aasta veebruaris-märtsis oli ta koos Plettenbergi kantsleri Friedrich Schneebergiga uuesti saadikuks Saksa meistri juures, kus kinnitas, et Plettenberg tunnustab teda Liivi orduharu nõudmiste täitmise korral kõrgmeistri kohusetäitjana. Grave, Schneberg ja Cronberg suutsid selles osas ka küllaltki kiiresti kokku leppida. Samuti arutati Liivi orduharu finantsprobleemide üle, millele aga rahuldavat lahendust ei leitud. Sama aasta sügisel oli Grave tagasi Liivimaal ning jätkas Viljandi komtuuri kohuste täitmist. Ta osutus üheks kõige jäigemalt katoliiklusele truuks jäänud käsknikuks ning oli seetõttu ka tugevalt vastu peapiiskopi protestantliku koadjuutori, hertsog Albrechti venna Wilhelmi poliitikale. Saare-Lääne vaenuse ajal pidas viimane Gravet üheks oma kõige vihasemaks vastaseks.

Kuivõrd Grave suutis Saare-Lääne vaenuse ajal oma poliitilist tahet ordus peale suruda, on küsitav, sest 1534. aasta maapäeva kohta, mis toimus Viljandis, on markkrahv Wilhelmi kojaülem Meinecke von Schierstedt märkinud, et Grave kanti saali, kus maapäev toimus, sest ta suutis vaevu käsi ja jalgu liigutada.^[1] Tõenäoliselt oli ta selleks ajaks juba küllaltki kõrges eas, võimalik, et isegi peaaegu sama vana kui Plettenberg. Ta suri 1535. aasta märtsis mõned päevad pärast viimase surma.

Viited

1. Herzog Albrecht von Preußen und Livland (1534–1540), toim. Stefan Hartmann, Köln [etc], 1999, Nr. 608.

Kirjandus

• Ritterbrüder im livländischen Zweig des Deutschen Ordens. Köln: Böhlau, 1993. Nr. 323 (lk 273–274).
• Leonid Arbusow noorem. Wolter von Plettenberg und der Untergang des Deutschen Ordens in Preussen: eine Studie aus der Reformationszeit Livlands. Leipzig, 1919.

Eelnev Ludwig Krengel	Rakvere foogt 1502–1510	Järgnev Paul von Steinen
Eelnev Johann Stael von Holstein	Järva foogt 1512–1518	Järgnev Johann Clodt
Eelnev Wolter von Plettenberg noorem	Viljandi komtuur 1518–1535	Järgnev Johann von der Recke