Rudolf Pangsepp (18. september 1921 Tartu – 18. oktoober 2008) oli eesti kunstnik ja raamatukujundaja.
Alghariduse omandas Tartu linna 16. algkoolis. Edasi õppis Tartu Pedagoogilises Progümnaasiumis, kuid majanduslikel kaalutlustel asus õppima Tartu Tehnikumi, mille lõpetas 1941. aastal. Kuna isa oli surnud juba 1934. aastal teenis suviti lisa Ratniku põllutöömasinate tehase õpipoisina ning Tartu Telefonivõrgus, kuhu suunati tööle ka pärast tehnikumi lõpetamist. Veel enne tööle asumist mobiliseeriti Punaarmeesse. Armees oli Eesti Laskurkorpuse 27. laskurpolgu raskekuulipilduja jaokomandör. [1]
Pärast sõda, 1945–1951 õppis Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis, mille lõpetas Ado Vabbe õpilasena graafika erialal. Suunati tööle Eesti Riiklikku Kirjastusse kunstiliseks toimetajaks. 1953–1967 töötas samas toimetuse juhatajana ning alates 1967–1986 kirjastuses Eesti Raamat direktori asetäitjana.[2] Kuulus Eesti NSV Vabariikliku Tööstuskunsti nõukogu koosseisu ja Eesti NSV Kergetööstuse ministeeriumi kunstinõukogusse. [1]
Kujundas mitmeid raamatunäitusi välismaal: Soomes 1957, Saksa DV-s 1969 ja mitmel pool Nõukogude Liidus.[1]
Rudolf Pangsepa kujundatud on raamatusarjad "Eesti romaanivara", "Eesti novellivara", "Nobeli laureaat", "Klassikalised lood" ja "Mirabilia".[2]
Tema kujundatud on teosed „Välispanoraam” (1970–80ndad), „Alma mater Tartuensis 1632–1982” (1982), Eduard Vilde „Kolmkümmend aastat armastust” (1983, 1984. aastal sai ta selle eest J. Jenseni nimelise preemia), „Rudolf Hurt 1839–1907” (1989, trükigraafikapreemia 1990. aastal) ja Ivar Leimuse „Eesti Vabariigi rahad 1918–1992” (1993).[2]
Viited
Tunnustus
