Rooma rauaaeg on vanema rauaaja hilisem periood Põhja-Euroopas. Sellele eelnes eelrooma rauaaeg ja järgnes rahvasterännuaeg. Ajajärgu nimetus tuleb asjaolust, et sel ajal mõjutas Põhja-Euroopat Rooma tsivilisatsioon.
Eesti alal dateeritakse rooma rauaaeg aastatesse 50–450 pKr, kus perioodi algust tähistab tüüpiliste tarandkalmete rajamise algus ja sõlgede ilmumine kalmetesse ning lõppu tarandkalmete ehitamise lõpetamine ja kivivarekalmete rajamine. Ajajärgu siseselt on omakorda eristatud vanemat ja nooremat etappi, mille piir on u aasta 200. Rooma rauaajal on Eesti alal eristatavad arheoloogiliste kultuuride piirkonnad, mis laias laastus ühtivad hilisemate eesti keele murdepiirkondadega, mis on viinud mitmed uurijad järelduseni, et murrete kujunemine saigi alguse sel ajal. Valter Lang peab seda põhjendamatuks seisukohaks, kuna arheoloogilised kultuurid ei pruugi teatud keelerühmade asualaga kattuda ja rooma rauaaegne näiline ühtelangevus hiljem, keskmisel ja nooremal rauaajal, puudub.
Kirjandus
- Lang, Valter. Baltimaade metalliaeg. Õppematerjale. Tartu, 2003. Lk 51–68.
