Romanesca

Romanesca harmoonia
Romanesca akordid kolmeses meetrumis Playⓘ.
Passemezzo antico ja Romanesca meloodiahäälte võrdlus

Romanesca on muusikaline teema, mis esineb nii meloodiana kui harmooniana (akordijärjestusena) palas korduvat mustrit moodustades (ostinato) ja mis oli populaarne eriti ajavahemikus 16. sajandi keskpaigast 17. sajandi esimese pooleni. Seda kasutati soololaulu saatena ja instrumentaalmuusikas variatsioonide alusena[1]. Erilise populaarsuse elas see läbi Itaalia varabarokis, samuti kasutasid seda oma vihuelamuusikas paljud Hispaania heliloojad nagu Luis de Narváez, Alonso Mudarra, Enríquez de Valderrábano ja Diego Pisador. Kohati on teemat kasutatud 19. sajandini välja.

Ajaloost

Motiivi päritolu on ebaselge. Nime poolest võiks seda siduda Rooma ja Itaaliaga, kuid teema ilmub kirjalikult hoopis Hispaania allikates, esimest korda 1546. aastal Alonso Mudarra teoses "Tres libros de musica en cifra para vihuela" tekstiga "Romanesca, o Guárdame las vacas", samuti Pierre Phalèse'i kogumikus "Carminum pro testudine liber IV". "Guárdame las vacas" ('karjata mu lehmi') oli 16. sajandil populaarse villancico algusrida ja 16. sajandist on arvukaid seadeid pealkirjaga "Guardame las vacas", kuid romanesca teemat mainimata. Varaseim neist on Luis Narvaezi kogumikus "Los seys libro del Delphin" (1538). 16. sajandi instrumentaalmuusika allikates on romanesca seotud "Guárdame las vacas" või lihtsalt "Las vacas" või "Vacas" teemaga korduvalt: Valderrábano kogumikus "Libro … intitulado Silva de sirenas" (1547), Pisadori "Libro de musica de vihuela" (1552), Venegas de Henestrosa "Libro de cifra nueva" (1557), Antonio de Cabezón "Obras de música" (1578). Itaalias ilmus romanesca instrumentaalseadete ja variatsioonidena trükitud allikates alles 16. sajandi teisel poolel: Antonio di Becchi "Libro primo d' intabolatura de leuto" (1568), Antonio Valente "Intavolatura de cimbalo" (1576) ja mujal, sealhulgas Vincenzo Galilei ja Cosimo Bottegari teostes.[1]

Itaalias paistis romanesca olevat olnud reeglina luule laulmise saateks, eriti ottava rima jaoks, kas lautosaatena või poogenpillil. Uurijad on selle üle palju vaielnud, kas romanesca tähistas ainult bassijärgnevust või oli ta ülemise hääle meloodia, ja on tehtud katseid rekonstrueerida erinevaid variatsioone aluseks võttes nii-öelda originaalne romanesca motiiv. Francisco de Salinas ja Vincenzo Galilei käsitlesid romanescat kui viisihäält ja mainisid paljusid omal ajal populaarseid laule, mille aluseks oli romanesca meloodia.

16. sajandi instrumentaalseadetes on romanesca tavaliselt selgelt kolmeses meetrumis, 17. sajandil hakkab prevaleerima kahene meetrum.

Harmoonia

Romanesca akordijärgnevus on sama mis passemezzo antico'l, erandiks vaid avaakord (algusnoot on terts kõrgemal)[2], ja ülemine hääl on täpselt samma mis passemezzo antico'l, kuid on terts kõrgemal. Romanesca bassijärgnevus on

III—VII—i—V—III—VII—i-V—i (kus III on mediant, VII subtoonika ja V dominant)

Enamasti ongi käsitletud romanescat kui üht passemezzo antico varianti. Tuntuim näide passemezzo antico ja romanesca koos kasutusest on 16. sajandi inglise viis "Greensleeves", kus salmis on põhjaks passemezzo antico ja refräänis romanesca[3].

Vaata ka

Viited

  1. ↑ 1,0 1,1 Romanesca. – Oxford music Online[alaline kõdulink]
  2. ↑ Romanesca. – Early Music Sources
  3. ↑ "Greensleeves: Mythology, History and Music. Part 3 of 3: Music". Originaali arhiivikoopia seisuga 26. oktoober 2020. Vaadatud 8. augustil 2020.

Välislingid

Strategi Solo vs Squad di Free Fire: Cara Menang Mudah!