Riigi õigusjärglus on õigusjärgluse juhtum riigi puhul. Riigi õigusjärgluse puhul asendub ühe riigi suveräänsus territooriumi üle teise riigi omaga ja järglasriik võtab üle eellasriigi kohustused.
Tähtsaim põhimõte riikide õigusjärgluses on uti possidetis juris põhimõte: uus riik on kohustatud järgima eelnenu riigipiire.
Enamikul juhtudel ei ole järglasriik seotud eellasriigi sõlmitud välislepingutega. Tal on siiski võimalik lepingu depositaari teavitada, et soovib asuda lepingu osapooleks, mis on mõnevõrra lihtsam kui algusest peale lepinguga ühinemine. Rahvusvaheliste organisatsioonide liikmeks tuleb järglasriigil astuda tavalistel tingimustel. Üldjuhul saab järglasriik endale nii eellase varad kui võlad.
Võib eeldada, et enamikul juhtudel järglasriik võtab üle kõik eellase kodanikud. Juhul kui ta seda ei tee, võib tekkida kodakondsuseta isikute probleem.
Järglasriikide näideteks on Venemaa, mis on Nõukogude Liidu õigusjärglane ja Serbia on Jugoslaavia Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi õigusjärglane. Samas näiteks Tšehhoslovakkia lagunemisel ei saanud ei Tšehhi ega Slovakkia riigi õigusjärglaseks – Tšehhoslovakkia ÜRO liikmesus katkes 1. jaanuaril 1993 seoses riigi lagunemisega, ning Tšehhi ja Slovakkia said mõlemad uute riikidena ÜRO liikmesuse sama aasta 19. jaanuaril.
Vaata ka
