Riigi maksejõuetus on olukord kui suveräänse riigi valitsus keeldub või ei saa oma sissenõutavaks muutunud riigivõlga tagasi maksta. Maksete lõpetamine võib toimuda koos ametliku deklaratsiooniga, et riigi valitsus ei maksa enam oma võlgu (või maksab ainult osaliselt), või võib see toimuda ette teatamata. Reitinguagentuurid võtavad oma reitingu määramisel arvesse kapitali, intresse, kõrvalisi ja menetluslikke rikkumisi ning võlakirjade või muude võlainstrumentide tingimuste mittejärgimist.
Riigid on mõnikord oma tegelikust võlakoormast inflatsiooni kaudu pääsenud. See ei ole maksejõuetus tavalises tähenduses, sest võlg tasutakse, ehkki väiksema reaalväärtusega valuutaga. Mõnikord devalveerivad valitsused oma valuutat. Seda saab teha, trükkides rohkem raha oma võlgade katteks või lõpetades või muutes oma valuuta konverteeritavust väärismetallideks või välisvaluutaks fikseeritud kursiga. Seda on raskem mõõta kui intressi või kapitali maksejõuetust, sageli määratletakse seda kui lepingute või muude instrumentide tingimuste välist või menetluslikku rikkumist.
Kui potentsiaalsed laenuandjad või võlakirjade ostjad hakkavad kahtlustama, et valitsus ei pruugi võlga tagasi maksta, võivad nad nõuda maksejõuetuse riski kompenseerimiseks kõrget intressimäära. Intressimäära kiiret tõusu, millega valitsus silmitsi seisab kartuses, et ta ei suuda oma võlga tasuda, nimetatakse mõnikord riigivõlakriisiks. Valitsused võivad olla riigivõlakriisi suhtes eriti haavatavad, kui nad sõltuvad rahaliselt lühiajalistest võlakirjadest, kuna see tekitab nende lühiajaliste võlakirjade rahastamise ja nende maksubaasi pikaajaliste varade väärtuse vahelise mittevastavuse.
Samuti võivad nad valuuta mittevastavuse tõttu olla haavatavad riigivõlakriisi suhtes: kui välismaal aktsepteeritakse vähe nende omavääringus olevaid võlakirju ja seetõttu emiteerib riik võlakirju peamiselt välisvaluutas, võib nende oma valuuta väärtuse langus muuta võlgade tagasimaksmise liiga kalliks.[1]
Kuna suveräänne valitsus oma definitsiooni järgi kontrollib ise oma asju, ei saa teda kohustada võlga tagasi maksma.[2] Sellegipoolest võivad valitsused silmitsi seista tugeva survega laenu andvate riikide poolt. Mõnel äärmuslikul juhul on suur võlausaldajariik ähvardanud sõjaga või pidanud võlgnikriigi vastu sõda. Need juhud on toimunud enne ÜRO põhikirja artikli 2 lõike 4 kehtestamist, mis keelab riikide jõu kasutamise võlausaldaja õiguste kaitseks. Näiteks 1882. aastal tungis Ühendkuningriik Egiptusesse. Teised näited on Ameerika Ühendriikide "suurtükipaadidiplomaatia" Venezuelas 1890. aastate keskel ja USA okupatsioon Haitil, mis algas 1915. aastal.[3] Tänapäeval võidakse maksejõuetusse sattunud riik edasistest laenudest ilma jätta, osa tema välismaistest varadest võidakse arestida ja riik võib seista silmitsi kodumaiste võlakirjausaldajate poliitilise survega võlg tagasi maksta. Seetõttu jätavad valitsused harva oma võlad kogusummas maksmata. Selle asemel alustavad nad sageli läbirääkimisi oma võlakirjaomanikega, et leppida kokku oma võlgade edasilükkamises (võlgade ümberstruktureerimine) või osalises vähendamises (nn kärpimine või kustutamine). Mõned majandusteadlased on väitnud, et ägedate maksejõuetuskriiside korral võib regulaatoritel ja riigiülestel laenuandjatel olla soovitatav korraldada ennetavalt riigi riigivõla korrapärane ümberstruktureerimine – seda nimetatakse ka "korrapäraseks maksejõuetuseks" või "kontrollitud maksejõuetuseks".[4][5] Kreeka puhul uskusid need majandusteadlased, et korrektse maksejõuetuse korraldamisega viivitamine kahjustanuks ülejäänud Euroopat veelgi.
Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) annab sageli laenu riigivõlgade restruktureerimiseks. Tagamaks rahaliste vahendite olemasolu ülejäänud riigivõla tasumiseks, on IMF seadnud selliste laenude andmise tingimuseks edasiste meetmete kohaldamise: korruptsiooni vähendamine, kokkuhoiumeetmete kehtestamine (nt mittetuluvate avaliku sektori teenuste vähendamine), maksulaekumise suurendamine Harvemini soovitab IMF muid tulude suurendamise vorme, nagu ebasobivate või korrumpeerunud, kuid tulusate majandussektorite riigistamine. Hiljutine näide on Kreekaga 2010. aasta mais sõlmitud päästekokkulepe. Pärast 2008. aasta finantskriisi muutsid mh Hispaania ja Portugal oma kaubandus- ja jooksevkonto puudujäägi ülejäägiks, et vältida maksejõuetust.[6]
Vaata ka
Allikad
- D. Andrew Austin (2016), Has the U.S. Government Ever “Defaulted”?
- Guillermo Calvo (2005), Emerging Capital Markets in Turmoil: Bad Luck or Bad Policy?
- Barry Eichengreen (2002), Financial Crises: And What to Do about Them.
- Barry Eichengreen and Ricardo Hausmann, eds., (2005), Other People's Money: Debt Denomination and Financial Instability in Emerging Market Economies.
- Barry Eichengreen and Peter Lindert, eds., (1992), The International Debt Crisis in Historical Perspective.
- M. Nicolas J. Firzli (2010), Greece and the Roots the EU Debt Crisis.
- Charles Calomiris (1998), 'Blueprints for a new global financial architecture'.
- Reinhart, Carmen M.; Rogoff, Kenneth S. (2009). This Time is Different: Eight Centuries of Financial Folly. Princeton University Press. ISBN 978-0-691-14216-6.
- Jean Tirole (2002), Financial Crises, Liquidity, and the International Monetary System.
Viited
