Richard Mervyn Hare (ka R. M. Hare; 21. märts 1919 Backwell, Somerset – 29. jaanuar 2002 Ewelme, Oxfordshire) oli Briti eetik, kes oli 1966–1983 White'i moraalifilosoofia professor Oxfordi Ülikoolis ning õpetas seejärel pikka aega Florida Ülikoolis. Tema metaeetikateooriad olid mõjukad 20. sajandi teisel poolel.
Hare'i tuntakse eelkõige tema väljatöötatud preskriptivismi kui metaeetilise teooria järgi. Ta uskus, et moraalidiskursuse vormiliste joonte abil saab tõestada, et korrektsed moraaliarutlused viivad enamiku arutlejaist eelistusutilitarismi (preference utilitarianism).
Mõnest Hare'i õpilastest, nagu Brian McGuinnessist ja Bernard Williamsist, said omakorda tuntud filosoofid. Peter Singer, keda tuntakse osalemise tõttu loomade vabastusliikumises, oli samuti Hare'i õpilane ning on otsesõnu laenanud mõned Hare'i teooriate elemendid, ehkki mitte tema universaalse preskriptivismi doktriini.
Vaated ja ideed
Imperatiivid
Emotivismi mõjul mõistis Hare fakte nii, et see välistas moraalifaktid. Ta ei võtnud aga omaks tähenduse verifikatsiooniteooriat ega emotiivse tähenduse kausaalset teooriat, mis taandab moraalijutu emotsionaalsele manipuleerimisele: moraalijutu tähendus ei ole seotud mitte selle perlokutiivse jõuga, vaid illokutiivse jõuga.[1]
Herbert James Patoni loengutest Immanuel Kanti kohta ja Reginald Jacksoni artiklitest õppis Hare, et imperatiivid kuuluvad mõistuse valda. Ta hakkas uurima imperatiivide loogikat, millega tegeles Alf Ross. Artiklis "Imperative Sentences" (1949), essees "Practical Reason" ja raamatus "The Language of Morals" (1952) uuris ta kuidas saab imperatiivsetest eeldustest või imperatiivsetest ja indikatiivsetest eeldustest järeldada imperatiivseid järeldusi.[1]
Hare eristas preskriptiivset ja deskriptiivset tähendust. Väide on preskriptiivne, kui sellest (võib-olla konjunktsioonis faktiväidetega) järeldub vähemalt üks imperatiiv. Väide on deskriptiivne, kui selle tähenduse määravad selle õige tarvituse faktilised tingimused. David Hume'i vaimus eeldatakse, et fakt saab olla motiiviks ainult sattumuslikult: soov ei ole faktiväitega siira nõustumise osa. Moraaliväitel on preskriptiivne tähendus, kuid ta võib olla osalt deskriptiivne. Väitest "A peaks φ-ma" järeldub imperatiive "A φ-gu", nii et selle väitega siiras nõustumine tähendab ülekaalukat soovi (kui A olen mina ja selle soovi rahuldamine tundub tehtav, on kavatsus), et A φ-ks. Kui keelekogukonnas on üksmeelsed põhjendid φ-miseks, näiteks et φ on nauditav, siis sellest, et A peaks φ-ma, võib järelduda deskriptiivne väide "φ-mine on nauditav". Väide "X on hea F" kirjutab ette valiku teatud skaalal näiteks F-i valija jaoks. Kui F-i hindamiseks on üksmeelsed standardid, siis sellel väitel on deskriptiivne konnotatsioon.[1]
Viited
Välislingid
