Referendum Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise küsimuses toimus 3. märtsil 1991.
Nõukogude Liidu juhtkond otsustas 1991. aasta jaanuaris korraldada sama aasta 17. märtsil üleliidulise referendumi Nõukogude Liidu säilitamise küsimuses (vastava määruse võttis NSV Liidu Ülemnõukogu vastu 16. jaanuaril 1991). See seadis Balti vabariigid teataval määral sundseisu, vastukaaluks hakati korraldama oma referendumeid. Rahvahääletuse läbiviimise idee tekitas poliitiliste jõudude seas vastakaid arvamusi (õigusliku järjepidevuse küsimus, mittekodanike osalemine).
31. jaanuaril otsustas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu korraldada referendumi 3. märtsil 1991. Küsimus oli formuleeritud nii: "Kas teie tahate Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse taastamist?" Referendumil oli õigus osaleda Eesti alalistel elanikel. Referendumist osavõtuks ei antud õigust Eesti territooriumil viibivatele NSV Liidu relvajõudude tegevteenistuses olevatele isikutele.
Valijate nimekirjadesse oli kantud 1 144 309 isikut. Hääletussedeli sai 949 354 isikut, hääletas 948 130 (82,86%).
Poolt hääletas 737 964 osalenut (77,83%), vastu oli 203 199 (21,43%) ja kehtetuks tunnistati 6967 hääletussedelit.
Tallinnas oli poolthääletajate osakaal 65,75%, Tartus 85,61% ja Pärnus 85,79%. Narvas aga ainult 25,49% ning Kohtla-Järvel 46,11%.
