Rauno Remme (26. jaanuar 1969 Tallinn – 15. märts 2002[1] Tallinn) oli üks esimesi Eesti multimeediakunstnikke.[viide?]
Ta on helilooja, kelle loomingus muusikaga võrdsel kohal seisavad visuaalsed ja multimediaalsed kontseptsioonid. Ta on loonud muusikat kammeransamblitele ja sümfooniaorkestrile, elektroonilisi, elektroakustilisi ning video- ja multimeediateoseid, heli- ja videoinstallatsioone ning filmi- ja näidendimuusikat.
Rauno Remme oli alates 1993. aastast tegutseva Eesti Muusikaakadeemia elektronmuusika stuudio rajaja.
Rauno Remme õppis Tallinna Muusikakeskkoolis klaverit (aastatel 1975–1983, õpetaja Ülle Sisa), oboed (1980–1983, õpetaja Tulike Loorits), muusikateooriat ja heliloomingut (1980–1986, õpetajad Heino Lemmik ja Alo Põldmäe). Aastal 1991 lõpetas ta Jaan Räätsa juhendamisel cum laude Tallinna Konservatooriumi kompositsiooni erialal. Aastatel 1996–1997 õppis ta lisaks Tallinna Pedagoogilises Ülikoolis filmi- ja videokunsti ning läbis Eesti Kunstiakadeemias multimeediakursuse. Muusikaõpinguid jätkas Rauno Remme Eesti Muusikaakadeemia magistrantuuris Erkki-Sven Tüüri ja Lepo Sumera juhendamisel, kuid ei lõpetanud. Ta käis end korduvalt täiendamas Helsingi Ülikoolis ja Sibeliuse Akadeemias, aastal 1992 võttis ta osa uue muusika suvekursustest Darmstadtis. Aastal 1994 tutvus ta New Yorgi Ülikooli stuudioga ning samal aastal osales multimeediaekspositsiooniga Ohio Northern Universitys. Aastal 1996 sai tema videoteos „Piilutorn” Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse näitusel „Eesti kui märk” ühe peapreemiatest.
Aastatel 1989–1992 tegutses Remme Tallinna Konservatooriumi helikabineti juhatajana, kuni aastani 1999 oli ta EMA elektronmuusika stuudio juhataja ning kuni 2001. aastani samas õppejõud. Samuti tegutses ta helirežissöörina (Klesment Audio Productions/ARM Music, 2000–2001).
Isiklikku
Tema abikaasa oli muusikakriitik Anneli Remme.
Viited
Välislingid
