Neli 6-tollist (152 mm) Canet'-tüüpi kahurit asetsesid betoonalustel, mis olid kaitstud betoonvarjenditega. Patarei juhtimiskeskus asus positsiooni idaservas.
Veebruaris 1918. aastal lasti 1. ja 2. kahuriplokk õhku, teised ehitised jäid terveks.
1919. aastal võeti terveksjäänud patarei kasutusele ja nimetati Eesti mereväemerekindluste koosseisus Rannapatarei nr 4. 1924–1925 ehitati kaks uut kahuripositsiooni õhkulastutest umbes 100 medela poole.
Nõukogude okupatsiooni aegu 1940–1941 patarei relvastus demonteeriti ning ehitati vanade suurtükiplokkide juurde patarei nr 184 jaoks uued plokid 100 mm kahuritele.