Rahvusvaheline mereõigus on rahvusvahelise õiguse haru, mis on siduvate õiguspõhimõtete ja normide (lepingute ja tavade) kogum, millega kehtestatakse mereruumide õiguslik seisund ja režiim, mis reguleerib rahvusvahelise õiguse subjektide vahelisi suhteid Maailmamere, põhja ja aluspinna uurimisel ja kasutamisel.[1] Rahvusvahelise õiguse täieõiguslikeks subjektideks on riigid.[2]Rahvusvahelised organisatsioonid on piiratud ehk tuletatud mereõiguse subjektid.[2]
Praegu on rahvusvahelise mereõiguse peamine allikas rahvusvahelised lepingud (universaalsed, piirkondlikud, kahepoolsed).[3] Nende hulgas on esmatähtis 1982. aasta ÜRO mereõiguse konventsioon.[3] Kooskõlas rahvusvahelise tavaõigusega jagab konventsioon mere mitmeteks merealadeks.[4] Rahvusvahelise mereõiguse printsiibiks on see, et mida kaugemale rannikust, seda vähem on rannikuriigil õigusi ning seda rohkem kehtivad rahvusvahelise mereõiguse põhimõtted ja normid.[4] Tavaliselt määravad riigid merepiiri läbirääkimiste teel.[5]Merepiiride määramisega seotud kohtuvaidlusi on Rahvusvahelise Kohtu praktikas vähe.[5]
Merealad vastavalt ÜRO mereõiguse konventsioonile
Siseveed
Standardlähtejoonest maa poole jäävaid veekogusid nimetatakse tavaliselt siseveteks ning nende alla võivad kuuluda jõed, järved, kanalid, lahed, aga kindlasti ka sadamad.[6] Neid peetakse lihtsalt riigi territooriumi osaks, kuigi piirijõgede või -järvede puhul võib tekkida probleeme piiri asukoha fikseerimisega.[4] Seetõttu peetakse naaberriikide piiriks sageli laevatatava veetee keskjoont, kuid riigid võivad sõlmida ka teistsuguseid kokkuleppeid.[4] Riigil on oma sisevete üle jurisdiktsioon, mis hõlmab põhimõtteliselt ka kriminaaljurisdiktsiooni.[6] Ent tavaliselt teostavad riigid oma jurisdiktsiooni vaid siis, kui nende huvid on ohus.[6]
Teistsugune režiim kehtib rahvusvaheliseks liikluseks avatud veeteede puhul. Need on tavaliselt ühest merest teise sõitmiseks kaevatud kanalid, nt Suessi kanal ja Panama kanal. Need on avatud kõigi riikide laevadele, kuigi täpsed tingimused sõltuvad vastava õigusrežiimi aluslepingust.[6]
Territoriaalmeri ja külgvöönd
Mere kõige rannikulähedasemat vööndit peetakse riigi territooriumi lahutamatuks osaks ja seda nimetatakse territoriaalmereks.[4] Riigil on õigus kehtestada territoriaalmere laiuseks 12 meremiili, aga ta võib leppida ka vähemaga.[7] Enamik rannikuriike on otsustanud siiski 12-miilise territoriaalmere kasuks.[7] Tavaliselt võtab riik selle kohta vastu riigisisese õigusakti, milles territoriaalmere laius on määratletud geograafiliste koordinaatidega, ning teavitab sellest ÜRO ookeanide ja mereõiguse osakonda.[7]
Territoriaalmerele võib lisanduda külgvöönd. Külgvöönd võib ulatuda rannikust kuni 24 miili kaugusele. Külgvööndites on riikidel õigus tegutseda, et ära hoida tolli-, maksu-, immigratsiooni- ja sanitaarvaldkonna õigusaktide rikkumisi. Riik peab külgvööndi eraldi kehtestama.[4]
Üldreeglina peavad riigid lubama laevade "rahumeelset läbisõitu" oma territoriaalmerest. Rahumeelne läbisõit tähendab igasugust läbisõitu, mis ei ohusta rannikuriigi. Allveelaevad peavad territoriaalmeres sõitma veepinnal ja heisatud riigilipuga.[7]
Majandusvöönd
Majandusvöönd on suhteliselt uus nähtus mereõiguses. See tähendab territoriaalmere lähtejoonest arvestades 200 miili laiust veeriba. Mõned riigid (nt Malta ja Alžeeria) piirduvad kalapüügivööndiga või kitsama majandusvööndiga. Riigil on suveräänne õigus majandusvööndis leiduvatele elus ja eluta loodusvaradele (see kehtib merepõhja, aluspinna, selle peal oleva vee ja võimalike majanduslike kõrvaltegevuste kohta).[8]
Mandrilava
Tavaliselt ulatub mandrilava rannikust vähemalt 200 miili kaugusele (erinevalt majandusvööndist hõlmab ainult merepõhja ja selle aluspinnast). Mandrilava riigi valdusse võtmiseks pole vaja eraldi midagi teha. Mandrilava 200 miili ületavas osas kehtib erirežiim. Riigil on õigus uurida ja kasutada mandrilava loodusvarasid, aga mitte piirata teiste riikide meresõiduvabadust ja muid õigusi.[9]
Avameri
Avameri on avatud kõigi riikide laevadele. Sellega on seotud neli konkreetsed vabadust: meresõidu-, ülelennu-, veealuste kaablite ja torujuhtmete paigaldamise ja kalapüügivabadus. Avamerd on võimalik kasutada arvestades teise riigi huvidega ja rahumeelsetel eesmärkidel (sõjalised harjutused ja relvakatsetus on lubatud).[10]
Süvamerepõhi
Õigused süvamerepõhjas asuvatele loodusvaradele kuuluvad kõikidele. See tähendab, et need ei kuulu ühelegi riigile. Süvamerepõhja kaevandatakse Rahvusvahelise Süvamerepõhja Organisatsiooni kaitse all. Riigid, kes on huvitatud süvamerepõhja uurimisest, võivad seda toetada kas rahaliselt või muul moel.[11]
Viited
↑С.А. Гуреев, И.В. Зенкин, Г.Г. Иванов (2011). Международное морское право. Учебное пособие. 2-е издание. Москва: Издательство Норма. Lk 16.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
