Rabalaibad või soolaibad on soos või rabas väga pikka aega (sadu või tuhandeid aastaid) säilinud surnukehad. Tavaliselt mõistetakse rabalaipade all Põhja-Euroopas ajaloolistel germaanlaste ja keltide asualadel ajavahemikust u 500 eKr kuni 500 pKr pärinevaid laipu.
Turbarabad koosnevad peamiselt ladestunud turbasamblast, millest lagunedes eraldub piisavalt huumushapet, mis baktereid lagundab. Kui happe kontsentratsioon on piisav, säilivad nii nahk kui luud; samas võib liiga suur happelisus lahustada luid, kuid ometi säilitada lihased ja naha. Säilimisele aitavad kaasa põhjamaine külm kliima, mis aeglustab lagundamist keha sohu vajumise ajal, ning raba alumistes kihtides valitsev hapnikupuudus.
Kuidas nad surid
Osa leituid on ilmselt ise õnnetult sisse vajunud, osa teadlikult maetud. Taani ajaloolane Peter Vilhelm Glob viitab asjaolule, et paljud soost leitud on surnud vägivaldset surma, ja oletab, et tegu on olnud ohverdamise või karistamisega. Peale kägistamise ja kõri läbilõikamise on mitmel ohvril torkejäljed, pähe saadud löögid, mõned ohvrid on kinniseotuna uputatud. Enamik mehi on leitud alasti ning nende juuksed on maha aetud. Mehi ja naisi on ohverdatute hulgas võrdselt, väga vähe on leitud lapsi. Ebatavaliselt palju on leitud füüsilise puudega inimesi, keda arvatavasti taheti eraldada ühiskonnast ning keda valiti ohvriandideks. Julius Caesar on märkinud ära oma kommentaarides, et keltide jumalatele meeldisid ohvriandidena kurjategijad, aga kui neid käepärast polnud, siis ohverdati ka süütuid inimesi. Rabadest leitud kehad võivad olla seotud keldi traditsiooniga, kus suhtuti suure lugupidamisega ümbritsevasse loodusesse, eriti jõgedesse, ojadesse, järvedesse ja soodesse ning jäeti ohvriannid vette. Samuti on germaanlaste ja keltide puhul teada, et kuna inimohver ei olnud mõeldud ainult ühele jumalale, tuli eri jumalatele ohverdatud inimesed ka erinevalt hukata. Kõige levinumaks viisiks oli poomine või kägistamine, mida üldjuhul seostatakse ohverdamisega Odinile, kes ise oli samuti "poodud jumal". Ohver võidi visata alla kaljult, mis viitas ohverdamist Freyle, lõhkuda ohvri selgroog (äikesejumal Thorile) või ta uputada (viljakusjumalanna Nerthusele).
Kroonikate andmetel tundub, et inimohvri toomise peamiseks rahuaegseks põhjuseks on arvatavasti olnud viljakuse ja seeläbi elu jätkamise soodustamine. Sellele viitab ka järgmine lõik Ynglinga saagast: Dómald võttis pärandi oma isa Vísburri järelt ja valitses maad. Tema päevil oli Rootsis ikaldus ja nälg. Siis tõid rootslased suuri ohvreid Uppsalas. Esimesel sügisel ohverdasid nad kariloomi, aga nälg kestis edasi. Aga teisel sügisel oli neil inimohver, ent puudus oli nii nagu enne, kui mitte hullem. Aga kolmandal sügisel kogunes palju rootslasi Uppsalasse, kus pidi ohvritalitus olema. Siis oli juhtidel nõupidamine ja seal otsustati, et hädas on süüdi Dómald, nende kuningas, ja ka see, et nad pidid ta ohverdama viljakusele ja ründama teda ja tapma ja määrima tema verega altari ja nii nad tegid. Nii ütleb Þjóðólfr:
On ennegi juhtunud nii, et vaenlase relv löönud kroonitud pea, kus lahingupaik oli punaporine verisest vihmast. Aga Dómald suri veristest kätest, ei tõusnud need vaenlaselt lahingukäras – tõusid Rootsi alamatelt, et tuua õnne maale. (Ynglinga saaga XV)
1952. aastal leiti Silkeborgi lähedalt Tollundi turbarabast kõigest kahe meetri sügavusest mehe laip. Ta keha oli looteasendis lebanud rabas u 2300 aastat. Mees kandis mütsi, mis koosnes töödeldud lambanaha ribadest. Puusade ümber oli surnukehal nahast rihm, muidu oli ta üleni paljas. Surnukeha kaela ümber oli tihedalt seotud pikk poomisnöör. Juuksed olid hästi lühikeseks lõigatud ja habe aetud. Radioaktiivse süsiniku meetodil tehtud uuringud näitasid, et mees oli surnud umbes aastal 210 eKr. Tema surma viis oli iseloomulik kolmekordsele rituaalsele tapmisele, mis moodustas osa keldi traditsioonist: kolba purustamine, kägistamine ja kõri läbilõikamine. Arvatakse, et keldi kombestik jõudis ka väljapoole keldi keeleala piire, sh Skandinaaviasse.
Üks põhjalikumalt uuritud rabalaipu on nn Grauballe mees, kes leiti Taanis Grauballe rabast. Ta suri umbes 30-aastaselt. Teda on uuritud isegi kohtuekspertiisi meetoditega, sh on teada, mida ta sõi enne surma. Mehe keha oli nii hästi säilinud, et temalt oli võimalik isegi sõrmejälge võtta. Ta suri 2300 aastat tagasi. Glob seostab surnukeha lähedusest leitud viljakusejumalanna kuju tema surmaga ning oletab, et mees ohverdati viljakusjumalannale. Viljakusejumalanna mängis tähtsat rolli tollases ühiskonnas ning talle toodi ohvreid hea ja pideva viljasaagi nimel. Erinevalt Globist arvab Tove Ottemalm Engman oma uurimuses [1], et Grauballe mees oli lihtsalt kuriteo ohver, mitte ohvriand. Engman suhtub üldse kriitiliselt veel mitmetesse eelkäijate teooriatesse, mille kohaselt kõik soodest leitud laibad olid ohvriannid.
Arheoloogilised uuringud
Õietolmu analüüsid ja mõningate sooinimeste maosisu uuringud näitavad, et ohvrid olid tapetud ilmselt hilistalvel või varakevadel. Peter Globi kohaselt ohverdati inimesi sigivusriitustel, tähistamaks aastaaegade vaheldumist ja soodustamaks uue elu edenemist ohvri anni abil, olgu see siis vabatahtlik või mitte.
