Rüütlieetika tähendas seisuseuhkust, truudust ja ustavust oma senjöörile. Rüütlivoorused kehtisid ainult oma seisuse raames ning mitte võõraste ja alamate suhtes.
14.–16. sajandil kaotas rüütlitest sõjavägi seoses tulirelvade ja palgasõjaväe kasutuselevõtuga oma tähtsuse, pärast seda sulas seisusena ühte alamaadliga.
Ülikud värbasid sõjamehi, kes pidid nende eest võitlema – mehi, kes olid piisavalt heal järjel, et omada hobust, raudrüüd ja relvi. Nad vandusid oma isandale truudust ning said vastutasuks maad. Neid tahumatuid ja ebakultuurseid ratsasõdalasi võib nimetada esimesteks rüütliteks. Paljud neist elasid koos isandaga vallikraavide ja püstpalkidest tarade taga, mis kujutasidki endast esimesi kindlusi. Kõik see oli väga erinev meie ideaalist – sädelevas soomusrüüs 15. sajandi rüütlist. Enne kulus mitu sajandit, kuni kiriku, kangelaslugude ja kaunite daamide mõjutusel kujunesid välja tõeliselt õilsate kommetega rüütlid. Rüütlid erinesid varanduse ja võitlusoskuste poolest ning see andis neile ühtekuuluvustunde, mis viiski hiljem rüütliordude tekkele.
Rüütlitreening
Pärast mõningaid koduseid õppetunde saadeti noored poisid tihti kõrge isanda lossi, et nad seal rüütliseisuse tarvis ette valmistaks, mõnikord isegi juba siis, kui nad olid vaid seitsmeaastased. Noort rüütli õpipoissi nimetati paažiks. Ta täitis teiste antud ülesandeid ning õppis tundma hobuseid, turviseid ja sõjarelvi. Kui ta oli umbes neljateistkümnene, sai temast kannupoiss ja teda hakati rüütliks välja õpetama. Paaž või kannupoiss pidi raudrüüga nii ära harjuma, et see tundus olevat tema loomulik osa. Ta pidi harjutama piigivõitlust, nii et piik ei libiseks rüütlit tabades tema sõrmede vahel tagasi. Kui arvati, et aeg on küps (18.–21. eluaasta vahel), löödi kannupoiss rüütliks. Tihti tegi seda rüütel, kes oli teda välja õpetanud. Kannupoiss löödi rüütliks: tema mõlemat õlga puudutati mõõgaotsaga ja talle tuletati meelde ideaale, mille nimel ta peab võitlema.
Kannupoisid kasutasid vahel musklite arendamiseks topeltraskeid treeningurelvi. Mõnikord lõi kuningas enne lahingut suure hulga kannupoisse rüütliks, et oma rüütlite arv täis saada. Algupäraselt tähendas rüütliks löömine käehoope kaela pihta.
Turvis
Jalaturvis
Kui rüütel ratsutas hobuse seljas, olid tema jalad vaenlase jalameestele hea märklaud. Enne 12. sajandit kandsid rüütlid harva jalaturviseid, siis aga hakkasid mõned neist kinnitama jala ette metallribasid. Löök põlve pihta võis muuta rüütli eluks ajaks sandiks. Niisiis oli põlv esimene koht, mida kaitsta. Seda kaitsti kupukujulise põlvekaitsega. 14. sajandi lõpuks oli juba suurem osa jalast plaatidega kaetud. Kõige keerulisem oli valmistada plaate, mis katsid sääreluud ja sääremarju ning pidid kaitsma ka kederluud. Terase kõrval kasutati ka muid materjale, näiteks kõvastatud nahka, vaalaluud ja sarve.
Kürass
Turvist, mis kattis peamist osa kehast, nimetatakse kürassiks. Kuni 14. sajandini kandis suurem osa rüütleid rõngassärki, mida hüüti hauberk, ning selle all tavaliselt lööke pehmendavat polsterdatud vammust. Mõned kandsid ka soomussärki. 13. sajandi alguses lisas osa rüütleid sellele oma rinna ja selja kaitseks kõvastatud nahast vesti. See nööriti ja pannaldati külje pealt kokku ning seda kanti rõngassärgi peal, kuid ülekuue all. Mõned rüütlid katsid oma ülekuue rinnaesise plaatidega. 13. sajandi alguseks võeti kasutusele populaarne vammus, mis oli vooderdatud metallplaatidega (brigandiin). Sellest arenes välja ühes tükis rinnaplaat. 15. sajandi alguseks kanti juba katmata plaatturvistikku, mida hoidsid koos needid või seespool asuvad rihmad. Selle nimetuseks oli alwite, mis tähendas "üleni valge raudrüü".
Käeturvised
Vastase peamine märklaud olid rüütli õlad, mida ohustasid eriti mõõgahoobid, mis libisesid kiivrilt tagasi. Käsivarsi oli raskem haavata, sest vasakut kätt kaitses kilp ja parem käsi oli pidevas liikumises. Varased rüütlid kaitsesid käsivarsi rõngasvarrukatega, mis ulatusid kuni küünarnukini. 12. sajandiks olid need pikenenud juba randmeni. Enne 14. sajandi algust käsivarreplaate ei kasutatud. Siis aga hakati tarvitama käsivarre väliskülje kaitseks plaate ning küünarnuki ja õla kaitseks lihtsaid kettaid. 14 sajandi keskpaigaks oli rüütli käsi tervikuna kaetud ning küünarnukikaitsest arenes välja "tiib", mis aitas teravad relvaotsad küünarnukilt kõrvale juhtida.
Soomuskindad
Esimestel rüütlitel olid käelabad täiesti katmata, nad lootsid kilbile ja mõõga kaitserauale. Umbes 1180. aasta paiku hakkasid rüütlid käsi kaitsma, pikendades rõngassärgi varrukaid nii, et need moodustasid labakindad. 14. sajandi keskpaigaks olid rüütli kindad kaetud juba plaatidega. 1430. aastaks kasutati käelabaturviseid, mis nägid välja nagu terasest labakindad.
Kiivrid
Kiivrid kuulusid raudrüü esimeste osade hulka, mis vormiti täielikult metallplaatidest. 12. sajandi lõpuks oli paljudel kiivritel näoturvis ning õige pea kattis suur, vaatepilude ning hingamisaukudega pottkiiver juba kogu pead. Polsterdatud müts selle all aitas tugevate löökide raputusi pehmendada. Pottkiiver oli palav ja umbne ning takistas kuulmist. 14. sajandil pidasid paljud rüütlid pottkiivrit juba liialt häirivaks ning vahetasid selle välja kergemate, visiiri ja rõngaskaelakaitsega basinettide vastu.
Relvad
Rüütel kasutas relvade seast kõige rohkem mõõka. 13. sajandi lõpuks muutusid mõõgaotsad teravamaks ning lamedad mõõgateramikud rombikujuliseks. Need tugevamad ja teravamad mõõgad suutsid purustada isegi soomussärkide raudrõngaid. Samaks ajaks oli osa mõõku muutunud juba ka palju pikemaks – nii pikaks, et nendega võitlemiseks tuli rüütlil mõlemad käed appi võtta. Neid kutsuti pooleteisekäemõõkadeks ehk bastarditeks ning neid sai hobuse sadula külge riputada. Rüütli mõõk kaalus umbes 1 kilogramm.
Rüütli teine peamine relv oli piik, millel oli saarepuust vars ja terav terasest otsik. 11. sajandil heideti piiki samamoodi nagu oda või kasutati torkamiseks. Kuid juba 1100. aasta paiku ratsutasid rüütlid lähivõitlusse, piik kõvasti kaenlasse surutud.
Rüütellikkus
Rüütliks olemine ei tähendanud üksnes võitlusi ja jahiretki – rüütel pidi olema rüütellik. Rüütellikkuse raamatud nõudsid rüütlitelt väetite kaitsmist, võitlust katoliku kiriku ja daamide eest. Esimesed rüütlid olid tahumatud löömamehed ning nende eeskujuks olid vaprust ülistavad eepilised poeemid, mis olid täis võitlusi, kuid kus jäi vähe ruumi armastusele. 12. sajandil hakkas olukord muutuma. Kirik tahtis verevalamisele piiri panna, lubades võitlust ainult teatud päevadel, taunis julmust ja tapmist turniiridel. Kiriku keelud ei andnud küll suuri tulemusi, kuid ristiusk hakkas siiski rüütli kujundamisel üha suuremat osa etendama. Rüütliks löödu mõõk asetati õnnistamiseks altarile ning rüütlid andsid lubaduse kirikut kaitsta. Lahingus mõne rüütli säästmine võis olla rüütellikkuse märk, kuid tihti tehti seda lunaraha saamiseks.
Johann Renneri Liivimaa kroonika teatab, et Jüriöö ülestõusu ajal kogunesid mässavad harjulasedTallinna linnuse lähistel ja "seal lõid nad rüütleid". Seda on tõlgendatud nii linnast välja tulnud rüütlite salga lüüasaamisena, kui mässajate endi seast meeste rüütliks löömisena ehk rüütliseisusse tõstmisena. Viimane seletus eeldab, et ülestõusnute väes oli rüütleid (eestlasi või sakslasi), sest kellegi rüütliks löömise õigus on vaid neil, kes ise juba on rüütlid. Sulev Vahtre arvates räägib rüütliks löömise kasuks see, et Russowi kroonika järgi määrasid ülestõusnud endi seast kuningaid ja vürste – need "vürstid" võivad olla samased "rüütlitega".[4]
