Võhandu jõele hakati Sõmerpalu mõisahärra ettevõtmisel ehitama veskit. Ehitusmeister oli tellitud Saksamaalt. Aga kohalikule rahvale see ei meeldinud. Nende jaoks oli jõgi püha ja teda ei tohtinud kuidagi tõkestada. Veski ehitati siiski valmis, kaugemalt toodud töölistega. Kuid siis algas enneolematu põud ja vili ikaldus täielikult. Maarahvas hakkas mässama ja lõhkus lõpuks veski maha. Asi oli selles, et jõgi oli kuidagi ühenduses piksega. Jõe tõkestamine pidi pikset pahandama. Piksele ohverdati härg, aga see ei aidanud. Alles siis, kui veskitamm lõhuti, hakkas äikesevihma sadama ja maa muutus jälle viljakandvaks.
Need sündmused pälvisid laialdast vastukaja kohalike sakslaste hulgas, mistõttu Urvaste pastor Johann Gutslaff avaldas 1644. aastal raamatu, milles ta lükkas ümber vääruskumused Võhandu jõe pühaduse kohta.
Selles raamatus leidub Erastvere "piksepapilt" Vihtla Jürgenilt pärinev lõunaeestikeelne "Pikse palve".
1974. aastal kirjutas Veljo Tormis selle teksti põhjal "Pikse litaania" meeskoorile ja suurele trummile.
Neid sündmusi kajastab Aino Kallase proosaballaad "Püha jõe kättemaks".
Viited
Kirjandus
Johann Gutslaff, „Kurtzer Bericht vnd Unterricht Von der Falsch-heilig genandten Bäche in Lieffland Wöhhanda“, 1644.
