|
See artikkel räägib sakraalsusest; päeva kohta vaata artiklit Pühad; paikade ja teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Püha (täpsustus)
|
Püha ehk sakraalne (ld. sacer, sanctus) on nähtus, olend, paik, aeg, ese, tekst vm., mis on oluline, puutumatu, õige, tõene. Seda sõna kasutatakse tänapäeval peamiselt religioonide kontekstis. Pühaduse negatiivne vastandpoolus on rüve[1]. Profaansest ehk ebapühast on püha ja rüve isoleeritud tabudega[1]. Sakraalse vastandina võib näha ka sekulaarset, ilmalikku.
Kasutatakse järgmistes tähendustes:
Mingi nähtuse pühaks tunnistamisega eraldatakse kõige tähtsam vähem tähtsast (nt kristlastele kõige tähtsam päev on pühapäev, mis on eraldatud argipäevast). Igaühele on midagi püha või eriti tähtis ning seda tahetakse kaitsta. Püha võib olla nii jumal, perekond, kui ka kodumaa. Püha võib olla mõni põhimõte, mille najal tahetakse oma elu elada. selline põhimõte võib sisalduda usutunnistuses, sõdurivandes, arsti- või abieluvandes.
Rudolf Otto (1869-1937 Saksa teoloog) - kogemus pühast on usundile üldomane. pühadusega seondub ühteaegu mii kartus seninägematu kogemuse ees ja soov seda vältida kui ka midagi eriliselt võluvat ja ligitõmbavat.
On kaks arusaama:
- Pühadus on välja kasvanud tabust (pühaks peetu on seotud erilise keeluga) ja muutunud religioosseks mõisteks[1],
- pühadus on algselt religioosne mõiste, mis tähistas jumalikku valdkonda kuulumist, erilisust ja puutumatust[1]. Pühadus on profaansest eraldi.
Jumala puhul tähendab pühadus kõikväelisust ja majesteetlikust, pühakirja puhul seda, et teksti ei tohi muuta. Usutunnistuse puhul tähendab pühadus selle olulisist usu alusena. Pühakute puhul ei austata inimesi, vaid tunnustatakse neid kui nähtamatule Jumalale pühendunuid.
Viited
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Kulmar, T., 2006. Üldine usundilugu: religiooniteaduse põhimõisted. Tartu ülikooli kirjastus. Lk 94
Kirjandust
