Punanurk (ka Punane nurk, vene keelesкрасный уголок) oli Nõukogude Liidus vabrikutes, kolhoosides, koolides ning riigi- ja muudes asutustes levinud tuba (või toa osa), mis oli pühendatud kommunistlike sõnumite levitamiseks ning meelelahutuseks. Punanurkade loomine muutus tavaliseks 1920. aastatel, hilisemas Nõukogude Liidus muutusid punanurkade asemel tavaliseks selgemalt määratletud reeglitega Lenini toad.[1]
Punanurkades oli tavaliselt üleval Marxi, Lenini ja Nõukogude Liidu juhi pildid ning kommunistlik Nõukogude sümboolika. 20. aastatel oli punanurga üheks sihiks arendada ka Nõukogude elanike lugemisoskust, mistõttu oli punanurkades enamasti palju raamatuid ning tihti täitis punane nurk külades ka raamatukogu ülesannet.[2] Nurkades peeti miitinguid, õpetati kommunismi-vaimus elamist ja kommunismi ajalugu, levitati riigi propagandat ja üritati motiveerida kohalikke produktiivsust tõstma.[3][4]
Tegemist oli Nõukogude süsteemi ühe ebastabiilsema osaga. Kuigi punanurk oli asutustes kohustuslik, muutusid nurga nõuded ja isegi punase nurga nõue ise sagedasti, sõltudes Moskvas levivatest meeleoludest ja ideedest. Kohalikud partei ja poliithariduse juhid olid tihti hädas punanurkade täitmisega riigi nõuetele vastavalt ning tundsid end nendes muutlikes oludes sageli eksinult.[5]
↑Sumpf, Alexandre (juuli–september 2006). "Confronting the Countryside: The Training of Political Educators in 1920s Russia". History of Education. 35 (4–5): 475–498 – cit. via Routledge.
