Sõja põhjustasid Preisi kuningriigi ambitsioonid Saksamaa ühendada, mis tekitasid hirmu Euroopas jõudude tasakaalu muutumist kartvates prantslastes. Osade ajaloolaste arvates provotseeris Preisi kantsler Otto von Bismarck teadlikult Prantsusmaad sõjategevust alustama, et Saksamaa lõunaosas asuvad neutraalsed riigid – Baden, Württemberg ja Hessen – Preisimaa juhitud Põhja-Saksa Liiduga ühineksid. Teiste arvates ei planeerinud Bismarck niivõrd ette, vaid lihtsalt kasutas tekkinud olukorda käigu pealt ära.[7]
16. juulil 1870 hääletas Prantsuse parlament Preisimaa sõja kuulutamise poolt ja lahingutegevus algas kolm päeva hiljem. Põhja-Saksa Liit suutis aga prantslastest palju kiiremini väeüksused kokku koguda ja tungis Kirde-Prantsusmaale. Saksa vägedel oli nii arvuline ülekaal, kui ka parem väljaõpe ja ohvitserkond, samuti kasutasid nad edukalt ära raudteid ja suurtükke.
Mitmed järjestikused Saksa võidud Ida-Prantsusmaal, kulmineerudes Metzi piiramisega 1870. aasta augustis ja Sedani lahinguga sama aasta septembris, mille tulemusena vangistati Prantsuse keiser Napoleon III ja marssal F. A Bazaine, põhjustasid Prantsuse teise keisririigi lagunemise. 4. septembril kuulutati Pariisis välja Prantsuse kolmas vabariik, mis jätkas edutult sõda sakslastega veel viis kuud kuni 28. jaanuaril 1871 langes pealinn Pariis sakslaste kätte. Seejärel puhkes linnas revolutsiooniline mäss ja võimu haaras Pariisi kommuun, mis valitses Pariisi kaks kuud, kuni 1871. aasta maini, mil Prantsuse armee nad veriselt võimult kõrvaldas.
Sõja lõpul kuulutasid sakslased välja ühendatud Saksa keisririigi, mida juhtis Preisi kuningas (hiljem Saksa keiser) Wilhelm I. 10. mail 1871 sõlmitud Frankfurdi rahulepinguga sai Saksamaa omale suurema osa Alsace'st ja mõned alad Lorraine'st, millest moodustati keiserlik territoorium Elsass-Lotring (Reichsland Elsaß-Lothringen). Sakslaste võit Prantsusmaa üle ja järgnenud Saksamaa rahvusriiklik ühendamine muutis märkimisväärselt jõudude tasakaalu Euroopas, mis oli senisel kujul püsinud alates 1815. aasta Viini kongressist. Riigikantsler Otto von Bismarck sai järgnevaks kaheks aastakümneks tugeva autoriteedi rahvusvaheliste suhete korraldamisel.
Prantsusmaa tahe Elsass-Lotring tagasi saada, kartus uue Prantsuse-Saksa sõja pärast ja Suurbritannia rahulolematus uue jõudude tasakaaluga, olid muuhulgas olulisteks Esimese maailmasõjapõhjusteks.
Clodfelter, M. (2017). Warfare and Armed Conflicts: A Statistical Encyclopedia of Casualty and Other Figures, 1492-2015 (4th ed.). Jefferson, North Carolina: McFarland. ISBN 978-0786474707.
Howard, M. (1991). The Franco-Prussian War: The German Invasion of France 1870–1871. New York: Routledge. ISBN 0-415-26671-8.
Nolte, Frédérick (1884). L'Europe militaire et diplomatique au dix-neuvième siècle, 1815–1884 (4 volumes). E. Plon, Nourrit et ce. OCLC 4899575.
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
