Vastavalt 1976. aasta põhiseadusele on presidendi ülesanne riikliku iseseisvuse, riigi ühtsuse ja demokraatlike institutsioonide toimimise garanteerimine. Samuti on president Portugali relvajõudude ülemjuhataja.[1] President on üks neljast riiklikust põhiinstitutsioonist, mida puudutavad küsimused on sätestatud ülima täpsusega põhiseaduses ja mille toimimiseks ei ole seetõttu vaja eraldi seadusi.
Kuna Portugal on poolpresidentaalne riik, on presidendil küllaltki laialdased volitused, kuid neile on kehtestatud selged põhiseaduslikud piirangud ja praktikas on presidendid oma võimutäiust harva kasutanud.
Portugali Vabariigi president juhatab riiginõukogu istungeid, kuulutab välja valimised (presidendivalimised, parlamendivalimised, Euroopa Parlamendi valimised, autonoomsete piirkondade parlamentide valimised), kutsub kokku parlamendi erakorralised istungid, võib vajadusel laiali saata parlamendi, määrab ametisse peaministri, nimetab peaministri ettepanekul ametisse ja vabastab ametist ministreid, tagandab vajadusel ametist peaministri või kogu valitsuskabineti, võib peaministri palvel juhatada valitsuse istungeid, võib vajadusel laiali saata autonoomsete piirkondade parlamendid, nimetab ametisse ja vabastab ametist riigi esindajad autonoomsetes piirkondades, audiitorkohtu esimehe, riigi peaprokuröri, viis riiginõukogu liiget ja kaks ülemkohtu liiget, juhatab riigikaitse ülemnõukogu istungeid, nimetab ametisse relvajõudude staabiülema ja tema asetäitjad.[1]
Presidendi allkirjaga saavad parlamendis heakskiidetud eelnõud seaduse jõu. Tal on õigus anda riiklikke autasusid. Vajadusel on presidendil õigus riigis välja kuulutada eriolukord või sõjaseisukord. Valitsusega konsulteerides on tal õigus anda kurjategijatele armu. President on ka see, kes võib pöörduda konstitutsioonikohtu poole hinnangu saamiseks seaduste, korralduste ja rahvusvaheliste lepingute põhiseaduslikkusele.[1]
Kuigi presidendil on laialdased volitused, on paljudele neist kehtestatud ka selged põhiseaduslikud piirangud, et vältida liiga suure võimu koondumist presidendi kätte. Enamik ametisse nimetamisi ja ametist vabastamisi, samuti parlamentide ja valitsuse laialisaatmine saavad toimuda vaid seadustes ette nähtud juhtudel ning pärast laiapõhjalisi konsultatsioone.
Näiteks peaministri nimetamine kuulub küll presidendi kompetentsi, kuid vastavalt põhiseaduse artiklile 187 peab ta enne konsulteerima oma valiku osas parlamendis esindatud parteidega ja võtma arvesse viimaste parlamendivalimiste tulemusi.[1] Samuti nimetab president ametisse ülejäänud valitsuse liikmed, kuid teeb seda peaministri ettepaneku põhjal. Vastavalt põhiseaduse artiklile 195 võib president valitsuse ametist tagandada vaid juhul kui valitsuse ametisse jäämine on muutunud takistuseks demokraatlike institutsioonide normaalsele toimimisele ja sedagi alles pärast konsulteerimist nõuandva organi, riiginõukoguga.[1]
Rahvusvahelised õigused ja kohustused
Igapäevastes välissuhetes, sealhulgas ka rahvusvaheliste lepingute sõlmimisel esindab Portugali reeglina peaminister. Peaminister on ka Portugali kõrgeim esindaja Euroopa Liidu tasandil, esindades riiki Euroopa Ülemkogus. Siiski on presidendil mõned välissuhetega seotud ja ainult talle kuuluvad õigused.
Tal on õigus valitsuse palvel nimetada ametisse suursaadikuid ja erakorralisi esindajaid, samuti võtab ta vastu välisriikide diplomaatide volikirjad. Presidendi allkirja vajavad jõustumiseks kõik rahvusvahelised lepingud. Valitsuse ettepanekul ja pärast riiginõukoguga konsulteerimist on presidendil õigus kuulutada välisriigile sõda või sõlmida rahu, kuid see otsus vajab ka parlamendi heakskiitu. Sõjakuulutus eeldab juba alanud või riiki kohe ähvardavat agressiooni.[1]
Vetoõigus
20 päeva jooksul seaduseelnõu vastuvõtmisest parlamendis on presidendil õigus see vetostada. Parlamendil on võimalik presidendi veto ületada, kui parlament võtab absoluutse häälteenamusega seaduseelnõu muutmata kujul uuesti vastu. Sel juhul on presidendil kohustus see kaheksa päeva jooksul allkirjastada. Teatud juhtudel vajab aga parlament presidendi veto ületamiseks kordushääletusel kahe kolmandiku parlamendi liikmete toetust. Seda on vaja näiteks välissuhteid puudutavates küsimustes.[1]
President võib valitsuse otsuseid vetostada 40 päeva jooksul alates nende vastuvõtmisest. Valitsusel ei ole võimalik presidendi vetot ületada.[1]
President valitakse demokraatlikel, üldrahvalikel ja salajastel otsevalimistel, millel võivad osaleda vähemalt 18-aastased Portugali kodanikud, kellelt ei ole seaduslikus korras valimisõigust ära võetud. Presidendiks kandideerida võivad Portugali kodanikud, kellel on olemas valimisõigus ja kes on vähemalt 35-aastased.[1]
Presidendi ametiaeg kestab viis aastat ja teda võib ametisse valida järjest kaheks ametiajaks. Sama isik võib saada presidendiks ka kolmandat korda, kuid tingimusel, et
see ei ole tema kolmas järjestikune ametiaeg, ning
ta ei osale presidendivalimistel enne vähemalt ühe viieaastase perioodi möödumist tema teisest ametiajast.
Kui president astub ametist tagasi vabatahtlikult, ei saa ta uuesti presidendiks kandideerida tema tagasiastumisele järgneva viie aasta jooksul toimuvatel presidendivalimistel.[1]
Sisuliselt tähendab see seda, et president, kes on olnud ametis kaks ametiaega järjest või lahkunud ametist vabatahtlikult, ei saa tavatingimustes uuesti presidendiametisse asuda enne kahe ametiaja (10 aasta) möödumist tema viimase ametiaja lõpust.
Presidendikandidaadiks saab esitada isikuid, kes on kogunud vähemalt 7500 ja mitte rohkem kui 15 000 registreeritud valija toetusallkirjad. Kandidaadid tuleb esitada ülemkohtule vähemalt 30 päeva enne valimiste kuupäeva.[1]
Presidendivalimised peavad toimuma vähemalt 60 päeva enne ametis oleva presidendi volituste lõppemist. Valituks osutunud kandidaat vannutatakse ametisse lahkuva presidendi ametiaja viimasel päeval. Kui presidendi ametikoht on valimiste toimumise ajal vakantne, peab valituks osutunud kandidaat andma ametivande valimistulemuste avaldamisele järgneva kaheksa päeva jooksul.[1]
Kohtulik vastutus
Presidendi saab kohtulikule vastutusele võtta ainult parlamendi algatusel. Vastavat ettepanekut peab toetama üks viiendik parlamendi liikmetest ja hääletusel peab see saama kahe kolmandiku parlamendi liikmete toetuse. Presidendi üle mõistab kohut Portugali Ülemkohus. Süüdimõistev otsus toob automaatselt kaasa ametist tagandamise. Kui presidenti soovitakse süüdistada kuritegudes, mis on toime pandud enne tema volituste algust presidendina, siis saab seda teha tavapärases kohtukorras pärast tema ametiaja lõppu.[1]
Kohusetäitja määramine
Kui president ei saa mingil põhjusel oma ametikohustusi täita, võtab presidendi kohustused üle parlamendi esimees. Kui ka parlamendi esimees ei saa oma kohuseid täita, siis lähevad presidendi volitused isikule, kes on määratud parlamendi esimehe kohusetäitjaks. Presidendi kohusetäitja volitused parlamendi liikmena peatuvad ajaks, mil ta presidendi kohuseid täidab.[1]
Erisätted
Portugali Vabariigi president ei tohi lahkuda riigi territooriumilt parlamendi loata. Luba ei ole vaja juhul, kui president on mitteametlikul visiidil, mis ei kesta üle viie päeva, kuid ka sellistest visiitidest tuleb parlamendile ette teatada.[1]
Institutsiooni ajalugu
Presidendi ametikoht seati Portugalis sisse pärast monarhia kukutamist 5. oktoobril1910. 21. augustil1911 vastu võetud uus põhiseadus kehtestas vabariikliku valitsemiskorra ja sätestas, et riigipea ametinimetus on edaspidi president. 24. augustil1911 valis põhiseaduslik assamblee Portugali Vabariigi esimeseks presidendiks Manuel de Arriaga.[2]
1919. aastal muudeti põhiseadust, suurendades seni suuresti tseremoniaalse presidendi ametikoha volitusi. Nii sai president esmakordselt õiguse parlamenti laiali saata.[2]
28. mail1926 toimunud sõjaväelise riigipöörde järel koondus praktiliselt kogu võim riigis presidendi kätte. 1932. aastal koondas aga tegeliku võimu enda kätte peaministriks nimetatud Antonio de Oliveira Salazar.
Autoritaarse riigikorra tingimustes koostati Salazari juhtimisel uue põhiseaduse projekt, mis kiideti heaks 1933. aastal toimunud rahvahääletusega. Uus põhiseadus tugevdas varasemast põhiseadusest enam presidendi rolli, andes talle õiguse peaministri ametisse nimetamiseks ja ametist vabastamiseks, samuti parlamendi laialisaatmiseks. Samuti ei valinud presidenti edaspidi enam parlament, vaid rahvas. Ametiaja pikkuseks määrati seitse aastat. Presidendi ametiaegadele mingeid piiranguid ei olnud.[3] Nii valiti 1926. aastal diktatuuri kehtestanud kindral António Óscar Carmona korduvalt presidendiks tagasi kuni tema surmani 1951. aastal.
Vaatamata presidendi laialdastele volitustele kuulus tegelik võim perioodil 1933–1974 peaministrile, algul Salazarile ja 1968. aastast tema ametijärglasele Marcello Caetanole. President taandati tseremoniaalseks riigipeaks, kes ei langetanud ühtegi otsust ilma peaministrita konsulteerimata.[3] Kartes ebasobivate kandidaatide pääsu presidendi ametikohale, lasi Salazar 1959. aastal sisse viia põhiseaduse paranduse, mis andis presidendi valimise parlamendi pädevusse.[4] Parlament valis presidendi kahel korral, 1965. ja 1972. aastal.
Pärast 1974. aasta nelgirevolutsiooni ja demokraatia taastamist mindi üle valitsemiskorrale, mille aluseks sai 1976. aasta põhiseadus ja mida on kirjeldatud artikli eelmistes peatükkides. Presidendi ametiaega lühendati kahe aasta võrra ja tema laialdastele volitustele kehtestati mitmed kontrollmehhanismid, kuid taastati presidendi otsevalimine rahva poolt.
Presidentide populaarsusest Portugalis annab tunnistust see, et kõik presidendid alates 1976. aastast on ametisse tagasi valitud ka teiseks ametiajaks.
