1945. aastal rajatud Polli Aianduse ja Mesinduse Uurimise Instituudi põhisuunad olid puu- ja köögiviljandus, iluaiandus ja mesindus. Puuviljandusalane teadustöö kujunes Pollis kõige prioriteetsemaks, köögiviljandus ja iluaiandus viidi üle mujale ning mesindus jäi soiku. Uurimisvaldkondadena avati seemneviljaliste sordiuurimine ja -aretus, luuviljaliste sordiuurimine ja -aretus, marjakultuuride sordiuurimine ja -aretus, viljapuude pookealuste uurimine ja -aretus ning puuviljade ja marjade keemilise koostise uurimine. Instituudi valdusse jäi Polli aianduskooli koolitalu maa (358,5 ha) ja vara. Üle Eesti rajati 6 katsepunkti: Kehtna, Kuusalu, Koppelmaa, Vigala, Antsla ja Kloostrimetsa (Karja katsepunkt Saaremaal). Mõne aja pärast loodi veel Muri katsepunkt. 1946. aasta lisandus teaduskeskusele uus valdkond – puuviljaaedade agrotehnika.
1947. aastal teaduskeskus reorganiseeriti: iseseisev instituut likvideeriti, asutus hakkas alluma Eesti Teaduste Akadeemiale ning vahetas nime. Teaduskeskus sai nimeks Põllumajanduse (hiljem Taimekasvatuse) Instituudi Polli filiaal. Sel ajal likvideeriti kõik katsepunktid peale Karja katsepunkti Saaremaal. Maavaldusi laiendati võõrandatud talumaade arvelt, aedade pind oli kokku 650 ha. 1953. aastal lõpetati teaduskeskuses köögiviljandusalane teadustöö. Sel ajal lõppes ka iluaiandusalane teadustöö, kuid 1962.–1972. aastani tegeleti sellega Pollis taas.
1956. aastal muudeti uuesti teaduskeskuse nimetust ja alluvust. Endise nimega instituut nimetati ümber Eesti Maaviljeluse ja Maaparanduse Teadusliku Uurimise Instituudi Polli katsebaasiks ning allutati Eesti NSV Põllumajandusministeeriumile. 1957. aastal alustati teadustööd marjaaedade agrotehnika suunal. 1960. aastal suurenesid katsemajandi maavaldused, kui instituudi maadele liideti juurde endise Edu kolhoosi maad – aedade kogupind oli 1553 ha. Uurimisasutus tegeles lisaks puuvilja- ja marjakasvatusele ka piimakarjakasvatuse ning teravilja ja kartuli seemnekasvatusega. 1961. aastal alustati puuvilja- ja marjakultuuride sortide viljade tehnoloogiliste omaduste väljaselgitamist. 1963. aastal lisandus taliõunte säilitamise uurimisvaldkond, mille töö on tänaseks lõpetatud (1963–1988). 1968.–1988. aastal uuriti teaduskeskuses puuviljasortide ja pookealuste valkude ning isofermenide geneetilist sugulust. 1986. aastal avati viljapuude meristeempaljunduse uurimisvaldkond, ka see uurimistöö on lõpetatud.
1991. aastal lõpetati mesindusalane teadustöö.
1995. aastal anti teaduskeskus üle Eesti Põllumajandusülikoolile ning endine nimi muutus EPMÜ Polli Aianduse Instituudiks. Kuna katsejaamal olid tekkinud majanduslikud raskused, siis suurem osa varast erastati ja lõpetati põllukultuuride tootmine ning loomakasvatus. Teaduskeskuse valdusse jäid Polli aianduskooli koolitalu maad. Pollis tegeletakse ainult puuviljandusalase uurimistööga.[2]
2005. aastal, kui Eesti Maaülikoolis loodi põllumajandus- ja keskkonnainstituut, hakkas Polli teaduskeskus kandma nime Polli Aiandusuuringute Keskus.
Sordiaretus
Pollis on aretatud 116 puuvilja- ja marjasorti. Puuvilja- ja marjasortide aretuse põhisuund on aretada laia levikupotentsiaaliga Eesti kliimatingimustes vastupidavaid, haiguskindlaid, kahjuriresistentseid, saagikaid, heade maitseomaduste ja suure viljakvaliteediga turunõuetele vastavaid sorte, mis sobivad kasvatamiseks mahe- ja tavaviljeluses.
Puuvilja- ja marjasortide aretustöö kestis 17–25 aastat.[3]
"Sordiaretusprogrammi 2020–2030" raames aretatakse Pollis praegu õuna-, pirni-, maguskirsi, ploomi-, sõstra-, vaarika- ja karusmarjasorte.[4]
Geneetiline ressurss
Polli aiandusuuringute keskuses tegeletakse geneetilise ressursi kogumise ja kollektsioonide haldusega. Kollektsioonistandikes on 1248 säilikut, nendest 284 on aretatud Eestis.[3]
Keskuse juhatajad
Aleksander Siimon (1945–1950; 1956–1969) (poliitiliste süüdistuste tõttu oli ta 1950–1956 sellelt kohalt tõrjutud ja töötas siis vanemteadurina) [5]
