Plotinose elu kohta teatakse eelkõige tema õpilase Porphyriose sissejuhatusest Plotinose teosesse "Enneaadid". Porphyrios arvas, et tema õpetaja sündis umbes aastal 205 ning suri umbes 66-aastaselt keiser Claudius II valitsusajal. Plotinos tundis vastumeelsust "kehas viibimise" vastu, nii et ta ei rääkinud mitte kunagi oma minevikust, sünnikohast ega -ajast. Eunapios siiski kirjutab, et ta oli sündinud Lykos (st Lykopolises) Egiptuses. Porphyriose kinnitusel oli Plotinos taimetoitlane.[1]
Plotinos alustas oma filosoofiaõpinguid 27-aastaselt, umbes aastal 232, ning kolis õpinguteks Aleksandriasse. Ta ei olnud rahul ühegi oma kohatud õpetajaga, kuni lõpuks üks ta sõber soovitas tal minna Ammonios Sakkase juurde. Pärast Ammoniose loengu kuulamist ütles Plotinos oma sõbrale, et "see on mees, keda ma olen otsinud", ning alustas agaralt oma õpinguid tema juures. Järgmised 11 aastat oma elust veetis Plotinos Aleksandrias. 38-aastaselt otsustas ta aga hakata uurima pärslaste ja indialaste filosoofiat. Seetõttu ta lahkus Aleksandriast ning liitus Gordianus III armeega, mis tungis parajasti Pärsiasse. Pärast ebaõnnestunud sõjaretke lõppu ning Gordianuse surma ta aga leidis ennast üksiku ja hüljatuna vaenulikult maalt, ning naasis pärast mitmeid sekeldusi oma kodumaale Antiookiasse.
40-aastaselt, keiser Philippus Araablase valitsemisajal, läks Plotinos Rooma, kus ta elas suure osa oma elu lõpupoolest. Elades Roomas, kogus ta endale palju õpilasi. Siseringi kuulusid Porphyrios, Gentilianus Amelius, senaator Castricius Firmus, ja Eustochios Aleksandriast – arst, kes pühendas oma elu Plotinose järgimisele kuni oma surmani.
Teiste õpilaste seas olid veel ka Zethos, kes oli päritolult araablane ning kes pärandas oma vara Plotinosele; Zotikos, kriitik ja poeet; Paulinus, arst Skythopolisest; ja Serapion Aleksandriast. Peale Castriciuse oli Plotinosel ka teisi õpilasi Rooma senatist, nagu näiteks Marcellus Orontius, Sabinillus ja Rogantianus. Plotinosel oli ka arvukalt naisõpilasi, nagu näiteks Gemina, kelle majas ta elas Roomas olles jm. Plotinos oli ka kirjavahetuses filosoof Cassius Longinusega.
Plotinos sai ka keiser Gallienuse ja tema naise Salonica soosingusse. Plotinos pakkus keisrile välja ka idee muuta üks hüljatud asundus Campanias "filosoofide linnaks", mille elanikud elaksid Platoni "Seaduste" järgi. Keiser siiski ei toetanud seda ideed.
Oma elu viimased päevad veetis Plotinos üksinda Campanias oma maakohas, mille tema sõber Zethos oli talle pärandanud. Suremise hetkel olevat madu roomanud välja ta voodi alt ning seinas olevast august välja putkanud.
Plotinose tööd kogus kokku Porphyrios, "Enneaadid" pani ta kokku aastatepikkuse töö järel, alates aastast 253, lõpetades paar kuud enne surma. Töö võttis sedavõrd palju aega, sest Plotinose käekiri olevat olnud väga halb, tal ei olevat olnud head silmanägemist, samuti ei hoolinud ta kuigi palju grammatika- ega õigekirjareeglitest. Plotinos tundis ka vastumeelsust juba kirjutatud teksti uuesti ümberkirjutamisele, seega andis ta selle töö Porphyriosele, kes mitte ainult ei parandanud õigekirjavigu, vaid pani ka tekstid ka järjekorda, milles me neid teame.
Plotinos ründas gnostitsismi, aga ei rääkinud sõnagi kristlusest, millest ta ometi pidi olema teadlik. Kõikide allikate järgi vastas tema enda isiklik ja sotsiaalne elu kõikidele moraalsetele ja vaimsetele standarditele.
Filosoofia
Plotinos õpetas, et on olemas täielikult teispoolne Üks, mis on kõigest ülim, ning kõigi olemise ja mitteolemise kategooriate väline. "Olemine" on inimese arusaam sellest kogemusest, mida me saame oma aistingutega, aga lõputu, teispoolne Üks on kõigest sellisest väljaspool, ning seetõttu ka kõikidest aistingutest lähtuvatest käsitlustest väljas. "Olemine" või "olemasolemine" on omadus, atribuut, ning Üks on kõikidest omadustest väljaspool, sest see on kõikide nende läte. Üks ei saa olla "mingi olemasolev asi" ega saa ka olla kõikide olemasolevate asjade summa, sest "see oli olemas enne olemasolemist."
Sellest Ühest on alguse saanud kogu muu universum, mis on hulk temast väiksemaid asju ja olendeid. Hiljem lisasid uusplatonistlikud filosoofid, eriti Iamblichos, sadade kaupa kujuteldavaid olendeid Ühe ja inimeste vahele. Plotinose esialgne mõte oli aga märksa lihtsam.
Üks ei sisalda endas mingeid osasid ega erinevusi, Üks on täiesti jagamatu. Seda võib võrrelda näiteks hinduistlikuadvaita koolkonna ideedega. Ühele ei saa seetõttu omistada mingeid omadusi. Ühele ei saa omistada mõtlemisvõimet, sest mõtlemine nõuab erinevust mõtleja ja mõeldava vahel. Samadel põhjustel ei saa omistada talle tahet ega aktiivsust, sest see nõuaks erinevuse loomist subjekti ja objekti vahel.
Et Üks on väljaspool kõiki omadusi, sealhulgas ka olemist ja mitteolemist, ei pärine maailm mingist loomisaktist, sest Ühe jaoks ei ole võimalik mitte mingisugune tegutsemine. Siin tugineb Plotinos loogilisele printsiibile, mille järgi "vähem täiuslik" saab alguse või lähtub alati "täiuslikust" või "täiuslikumast". Kõik on alguse saanud Ühest, ent mitte hetkelise loomise tulemusel, vaid kogu aega hõlmava jatkuva voolamise tulemusena, kus on erinevaid tasandeid täiuslikust üha väiksema täiuslikkuseni.
Plotinos ei nõustu kristlastega, kelle järgi loomine on toimunud "ex nihilo" (loomine eimillestki), ent ta ei poolda ka panteismi, sest ta ütleb alati, et Üks ei ole loomises toimunud voolamise tulemusena mitte mingil moel muutunud. Üks ei jaga ennast mitmeks väiksemaks tükiks ega väiksemateks olenditeks. Pigem võrdlem Plotinos Üht päikesega, kust voolab välja lõputult valgust, ilma et päike väheneks, ja peegliga, mis peegeldab objekti, ilma et peegeldatav objekt väheneks.
Esimene Ühest sündinu oli Plotinose järgi Mõte või aru (nous), millele vastab Platoni demiurg, loojajumal. Sellele järgnes Maailmahing, mille Plotinos jagab "ülemiseks" ja "alumiseks". Maailmahingest lähtuvad üksikud inimhinged, ja lõpuks mateeria, olemise ja täiuslikkuse madalaim tase.
Ehkki materiaalne maailm on Plotinose järgi trepi alumisel astmel, kritiseeris ta gnostikute praktiseeritud mateeria ja keha põlastamist. Plotinose arvates on ka mateerial jumalik loomus, sest see on Maailmahinge produkt.
Plotinose filosoofia on oma olemuselt väga religioosne, veel enam religioosseks teeb selle tema arusaam "ekstaatilisest ühtimisest" Ühega. Porphyrios väidab, et Plotinos saavutas sellise "ühtimise" mitmel korral. Sellist kogemust võib võrrelda valgustumise, vabanemise ja muude müstiliste kogemustega.
Uusplatonismi peeti filosoofiliseks põhjenduseks paganlusele ning seda kasutati ennast kaitstes kristluse vastu, aga sellest said mõjutusi ka paljud kristlased. Plotinose õpetused mõjutasid paljuski varakristlasi ja kirikuisasid, sealhulgas Augustinust.
