Pioneerpataljon oli Eesti sõjaväe inseneriväeosa Nõmmel Pioneeri tänaval.
Asutamine
15. märtsil 1924 loodi Inseneripataljoni baasil kaks uut väeosa: Pioneerpataljon ja Sidepataljon. Need väeosad allutati inseneriväe inspektuurile, mis mängis väga olulist rolli selle väeliigi professionaalse struktuuri loomisel ja tehnikaga varustamisel. Pioneerpataljon asus 16 aasta vältel ehk loomise hetkest kuni likvideerimiseni oktoobris 1940 Nõmmel.
Pioneerpataljoni maa-ala oli poolkaares piiratud kitsarööpmelise Liiva–Vääna raudtee tammiga ning põhja poolt Harku tänavaga. Mustamäe poolt laius liivik, kus 1923. aastal õnnistati sisse Hiiu kalmistu. Kalmistu ja Pioneerpataljoni vaheline tänav sai nime Suurtüki tänava otsas paiknenud Peeter Suure merekindluse suurtükipatarei nr 234 (1*305 mm) järgi. Pataljoni värav avanes Nõmme-Väike raudteejaama poole. Liiva – Nõmme-Väikse raudteest Harku poole suunduva tee nimetas Nõmme linn 1927. aastal Pioneerpataljoni auks Pioneeri tänavaks.
Struktuur
Pataljoni koosseisu kuulusid:
- staap (Nõmmel),
- 1. pioneerikompanii (1934. aastast Narvas postijaamas ja 1937. aastast Hermanni linnuses), ülem kapten Leonid Tsõgankov (1926–), kapten Nikolai Trankmann
- 2. pioneerikompanii (1934. aastast Võrus), ülem Nikolai-Elmar Thar (–1924)
- 3. pioneerikompanii (loodud 1934. aastal raudteekompanii baasil, paiknes Nõmmel). Ülem kapten Arthur Väkram, kt kapten Erich Möldre
- Gaasikaitsekompanii (G-kompanii), ülem kapten Roman Remmel, kt leitnant Anton Schäfer, leitnant Sergei Urbanovitš, leitnant Theodor-Nikolai Tomson (1930–)
- Helgiheitjakomando (H-komando, hiljem pargikompanii),
- Raudteekompanii (tegutses kuni 1934. aastani, paiknes Nõmmel), ülem Johannes Pedaja[1],[2]
- Õppekompanii, ülem Nikolai-Elmar Thar, leitnant Eduard-Johannes Kimm (–1924), major Rudolf Kermet
- Õppetöökojad, ülem nooremleitnant Harald Edgar Tomp
- Töökomando,
- Õhutõrjerühm (ajutine).
Isikkoosseis
Enamik isikkoosseisust olid ajateenijad, kellega komplekteerimine toimus pärast 1934. aastat territoriaalpõhimõttel tihedusega kaks-kolm kutsekorda aastas. Kutsealuste kvaliteet oli üldiselt hea ning läks aastatega ainsa paremaks. Pioneerpataljoni teenistusse määramisel eeldati tehnilise hariduse olemasolu. Kui aastatel 1924–1926 oli 52% teenistusse kutsutud noorsõduritest varem seotud põllumajandusega, siis 1938.–1939. aastal oli 57% töölisi. Vabatahtlike kutsealuste protsent oli üsnagi suur, varieerudes vahemikus 3–58%.
Inseneriväes ehk Pioneerpataljonis oli teenistusaja pikkus teistest väeliikidest/väeosadest erinev. 1928. aastal kehtestati inseneriväes sundajateenistuse pikkuseks 18 kuud, 1933.–1937. aastal 11–12 kuud ja 1. oktoobril 1939 toimus üleminek uuesti 18 kuule.
Väljaõpe
Väljaõpe korraldati nii ajateenijatele kui ka üleajateenijatele. Ajateenijad läbisid noorte kursuse, misjärel algas reameeste kursus kestusega kuni sundajateenistuse lõpuni. Parimaid ajateenijaid suunati õppekompaniisse, kus nad said reservallohvitseri ettevalmistuse, misjärel läbisid juhtimise praktikat allüksustes. Erialaõpe oli nii reameeste kui ka reservallohvitseride kursusel. Väljaõppe tippaeg oli suvelaagris, kus harjutati praktiliselt läbi teoorias õpitut. Üleajateenijatel ja ohvitseridele korraldati pataljonisiseselt regulaarseid täiendväljaõppekursuseid.
Inseneriväe laager
Aastatel 1922–1940 kasutas Pioneerpataljon pioneeriala praktiliste tööde ja pioneeritaktikaliste harjutuste läbiviimiseks Jägala piirkonda ehitatud Inseneriväe laagri. Suvelaagri maastik soodustas mitmesuguste erialaste õppuste korraldamist, seda eriti Jägala jõe lähedus, kus oli võimalik harjutada veekogu ületamist. Suvelaagris olnud kaks inseneriväeosa – Pioneeri- ja Sidepataljon – täiendasid teineteist, kuigi omavaheline koostöö piirdus vaid laagriehitustööde teostamisega. Inseneriväe laagri asukoht võimaldas tihedat koostööd kõrval olnud suurtükiväega.
Relvastus ja varustus
Käsitulirelvadest kasutati Pioneerpataljonis vintpüssi Ross-Enfield M1914 ning püstoleid FN 1903 ja FN 1935 Hi Power (FN-37).
Tehnika
1937. aastal hakati ostma pioneeritehnikat ja mootorsõidukeid. Seisuga 1. aprill 1940 oli Pioneerpataljonis oli 9 veoautot, 1 sõiduauto, 3 helgiheitjat, 3 traktorit, 1 ekskavaator, 1 roomiktransportöör ja muud tehnikat: suruõhukompressorid, elektrijaamad, päramootorid, betoonisegurid, puurkaevumasinad, rammid, mootorsaed jne. Pioneerpataljoni motoriseerimine ja mehhaniseerimine oli 1940. aastaks kõrgel tasemel. Siiski ei olnud motoriseerimine täielik: veoautosid kasutati vaid pioneerivahendite transportimiseks ja insenerivarustuse veoks, kuna isikkoosseis liikus vaid jala.
Ülem
Pioneerpataljon moodustas Nõmme linna garnisoni ja pataljoni ülem oli ühtlasi Nõmme garnisoni ülem.
Pioneerpataljoni kasarm territoorium tänapäeval
Pioneerpataljoni kunagine territoorium on tänapäeval heakorrastatud kõrghaljastusega elamualaks, arhitekt Andres Alveri kavandatud terviklik arendus kannab nime Hiiu Lõvi Park.
Arendaja taastas kasarmu kunagise peavärava ajaloolisel kujul ja see avati 2012. aasta mais. Krundi keskele on paigutatud Pioneerpataljoni vapil olnud lõvikuju mälestuseks Mare Mikofi loodud pronksist lõviskulptuur.
Vaata ka
Viited
Kirjandus
Välislingid
