Prantsusmaa jaguneb 18 administratiivseks piirkonnaks (prantsuse keeles régions), millest 13 on Prantsuse emamaal ja 5 on ülemerepiirkonnad. Korsika on territoriaalne kollektiivsus (prantsuse keeles collectivité territoriale), kuid üldises kasutuses peetakse seda piirkonnaks. Iga mandripiirkond ja Korsika jagunevad edasi departemangudeks, mida on emamaal piirkonna kohta 2 kuni 8, ülemerepiirkonnad koosnevad vaid ühest departemangust. Piirkonna mõiste loodi ametlikult detsentraliseerimise seadusega (2. märts 1982), mis andis piirkondadele seadusliku staatuse. Esimesed otsesed valimised piirkondade esinduskogudesse toimusid 16. märtsil 1986. 2016. aastal vähendati piirkondade arvu 27-lt 18-le.
Roll
Piirkondadel puudub eraldi seadusandlik võim ja seetõttu ei saa nad teha omale seadusi. Nad kehtestavad endale oma maksud ja vastutasuks saavad keskvalitsuselt kahaneva osa oma eelarvest. Neil on ka märkimisväärsed eelarved, mida haldavad piirkondade valimistel ametisse hääletatud esindajatest koosnevad piirkondade nõukogud(conseil régional).
Piirkonna esmane ülesanne on ehitada ja sisustada gümnaasiume. Märtsis 2004 avalikustas Prantsuse keskvalitsus vastuolulise plaani viia teatava mitteõpetava koolipersonali regulatsioon piirkondade võimu alla. Selle plaani kriitikud väitsid, et maksutulu ei olnud tulenevate kulude katteks piisav ja et sellised meetmed suurendaksid piirkondlikku ebavõrdsust.
Lisaks on piirkondadel märkimisväärne otsustusõigus infrastruktuuri kulutuste üle, näiteks haridus, ühistransport, ülikoolid ja teadustöö ning äride nõustamine. See tähendab, et vaesemate piirkondade, nagu Île-de-France või Rhône-Alpes, juhid võivad olla kõrgel kohal.
Ettepanek anda piirkondadele piiratud seadusandlik autonoomia kohtas märkimisväärset vastuseisu; teine ettepanek oli anda teatud võim departemangudelt vastavatele piirkondadele, jättes esimesed piiratud võimuga.
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
