Pierre Bonnard sündis Pariisi Fontenay-aux-Rosesi äärelinnas 1867. aastal. Tema isa Eugène Bonnard oli pärit omaaegsest Dauphiné provintsist ja ema Élisabeth Merzdorff Alsace’ist. Ta oli pere teine poeg ning tal oli ka õde.
Bonnard omandas hariduse Pariisis Louis-le-Grandi ja Charlemagne’i lütseumis. Kunstihuvi oli tal juba varakult, ta armastas joonistada, akvarelle maalida ja karikatuure teha. Ta huvitus ka kirjandusest.[2] Pärast keskhariduse omandamist suundus ta sõjaministrist isa meeleheaks õppima õigusteadust. Aastatel 1885–1888 sai ta õigusteaduses bakalaureusekraadi ja töötas 1888. aastal ka lühikest aega riigiametis, kuid esimese maali müümise järel lahkus töölt. Kuna pere oli jõukas, sai ta kunstiga edasi tegeleda ka kindla palgaga töökohta pidamata.[3]
1891. aastal toimus Bonnardi esimene isikunäitus Sõltumatute salongis ning samal aastal järgnes ka Nabiide rühmituse esimene ühisnäitus.[5]
Bonnardi elu saatis kaks armastuslugu. 1893. aastal tutvus ta oma Pariisi tänaval naisega, kellel ta aitas tänavat ületada ja kellest hiljem sai tema abikaasa. Naine valetas oma vanuse kohta ja ütles oma nimeks Maria Boursini asemel Marthe de Méligny. Naine oli värskelt linna kolinud ja teenis elatist matuste jaoks kunstlillede valmistamisega. Aastaid hiljem armus Bonnard oma modelli Renée Monchatysse, kes oli temast umbes 30 aastat noorem. 1921. aastal soovis Bonnard temaga koos Rooma reisile minna, et küsida ta vanematelt abiellumiseks luba. Bonnardi elukaaslane Marthe aga ütles, et kui Bonnard Rooma läheb, siis ta tapab end, ning Bonnard jättiski reisi ära ja abiellus 1925. aastal Marthe’iga. Renée sooritas pärast seda enesetapu.[6] Arvatakse, et Marthe’i madalamast klassist päritolu võis olla põhjus, miks nad abiellusid alles 30 aastat pärast tutvumist, sest mehe sugulastel ja sõpradel olnuks raske selle abieluga leppida. Naine kannatas depressiooni käes, ta oli ka elu lõpuaastatel misantroopiline. Marthe’i on Bonnard kujutanud paljudel maalidel, graafilistel lehtedel, joonistustel ja filmides ning ta on tavaliselt kujutatud seljaga vaataja poole.[7]
Portreefoto Pierre Bonnardist (1899, Orsay muuseum)
1920. aastateks oli Bonnardi valduses Pariisis üheksa stuudiot ja korterit. 1926. aastal kolis ta Prantsuse Rivierasse Le Cannet’sse[8] ja jäi sinna pärast oma hea sõbra Vuillardi surma 1940. aastal püsivalt elama. 1942. aastal suri Bonnardi abikaasa.
Bonnard suri 1947. aastal oma kodus, kus ta oli maalinud suurema osa oma teoseid. Ta jõudis kunstiga tegeleda peaaegu 60 aastat.[9]1948. aastal korraldas New Yorgi moodsa kunsti muuseum postuumselt näituse, mis oli planeeritud avada kunstniku 80. sünniaastapäeva tähistamiseks.[5]
Looming
Pierre Bonnardi kutsutakse ta loomingulise aja paigutumise tõttu 20. sajandisse ka hiliseks impressionismi viljelejaks. Tema maalid on impressionistide omadega võrreldes erksama värvipaletiga, avangardistlikumad.
Loometee alguses oli ta tuntud eelkõige postrite ja graafiliste lehtede poolest, tänapäeval teatakse teda peamiselt päikeseküllaste, intiimsete koduste stseenide ja interjööride järgi, mis mõjuvad helgelt ja rõõmsalt, meenutades unenägusid.
Peale maalimise kujundas Bonnard mööblit ja kangamustreid, tegi lavakujundusi, raamatuillustratsioone ja nukke nukuteatrite jaoks.[4] 1906. aastal seltskonnategelase ja muusa Misia Natansoni salongi jaoks loodud "Nauding", "Õppetöö", "Mäng" ja "Reis" olid mõeldud oma dekoratiivsusega meenutama tapeeti ja järgima prantsuse sisekujunduse traditsioone, millele pani aluse Charles Le Brun. 1944. aastal ilmusid pealkirjaga "Kirjad. Vormid ja värvid" (Correspondances. Formes et couleurs) Bonnardi illustreeritud kirjad ta lapsepõlvest ja noorusest.[8]
Liitumine Nabiide rühmitusega
Pierre Bonnardi varasemasse loomeperioodi jääb postimpressionistliku avangardrühmitusse Nabiid (Les Nabis, tegutses peamiselt aastail 1888–1900) astumine. Rühmituse moodustasid rahulolematud kunstiakadeemia õpilased, kes olid vaimustunud Paul Gauguini ekspressiivsest värvikasutusest, julgetest mustritest ja sümbolismist. Rühmituse asutas Paul Sérusier, kes 1888. aastal kohtus Émile Bernardi kaudu Gauguiniga. Tolle juhtimise all valmis tal süntetistlikus stiilis (maalimisviis, kus peaaegu ruumikujutuseta piltidel eraldati puhaste värvidega kaetud pinnaosad tumedate kontuuridega) maal "Talisman".[10] Rühmituse tuntumad liikmed Bonnard ja Édouard Vuillard lähtusid pigem impressionismist kui Gauguini loomingust.
Rühmitusel puudus programm, kuid selle liikmed pidasid maali joonte ja värvide harmooniliseks koosluseks. Nende arvates on maal õnnestunud ainult siis, kui kunstnik on suutnud tungida läbi eseme välisest vormist. Kasutades värvi ja kontuuri, soovisid nad objekti kujutada nii, et selle dekoratiivsed küljed tõuseksid esikohale ning kunstniku isiksus ja stiil oleksid selgelt väljendatud. Rühmituse eesmärgiks oli luua dekoratiivseid maale ja hüljata kolmemõõtmeline pildipind lamedate värvipindade kasuks.[4]
Rühmituse nimi tähendab tõlkes "prohvetid", millega liikmed soovisid viidata sellele, et tahavad olla ühenduses kõrgema väega, justkui oleksid nad preestrid ja nägijad, kellel on võim tuua nähtavale nähtamatut. Lisaks iseloomustab neid Jaapani puugravüüri eeskujuks seadmine. Bonnardi hüüti rühmituses "Jaapani nabiiks", kuna ta huvitus orientaalsest kalligraafiast ja Jaapani puugravüürist.[11]
Intimismile keskendumine
Kuna Bonnard lahknes Nabiide rühmituse sümbolistlikest teemadest, vaid huvitus lihtsatest igapäevastseenidest enda ümber, kutsutakse teda ka intimistiks.[4] Intimistlik kunstisuund tekkis 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Intimismis on eesmärgiks kujutada koduse elu soojust, hubasust ja vaikset eraldatust. Näiteks eelistas Bonnard kujutada kodu intiimseid ruume – kööki, magamistuba ja vannituba.
Intimistliku stiili säravaimad esindajad Bonnard ja Édouard Vuillard lähenesid aga ainesele impressionistlikult: püüdsid hetke atmosfääri ja valgust. Erinevalt impressionistidest, kes valisid ja kasutasid värve nähtava maailma täpsest vaatlusest lähtudes, moonutasid ja liialdasid nad värvidega, et väljendada tundeid ja tujusid.[12] Bonnardi teostes leidub intimistlikke jooni eriti palju aastatel 1898–1910.[13]
Loominguline eneseleid
Pärast 1900. aastat hakkas Bonnard veetma rohkem aega maal Normandia ja Pariisi vahel, kus lõi suurel hulgal maastikumaale. 1905. aastast hakkas ta kevaditi ja suviti elama Pariisi äärelinnades, talviti Lõuna-Prantsusmaal. 1906. aastal alustas ta iga-aastaste näituste korraldamist ühes galeriis.[5] 1908. aastaks oli ta intimismist edasi liikunud, selle näiteks on suuremate mõõtmetega ja julgemate, erksamate värvidega "Akt vastu valgust" (L’Eau de Cologne või Le Cabinet de toilette au canapé rose; 125 × 109 cm; asub Belgia kuninglikus kunstimuuseumis Brüsselis).
1910. aastal kolis Bonnard Lõuna-Prantsusmaale, taandus kunstielust ning maalis kohalikku maastikku ja koduseid stseene oma naisest. Pärast 1911. aastat muutus ta palett erksamaks, tõenäoliselt foovide rühmituse mõjul. 1915. aastal mõistis Bonnard, et on ohverdanud vormi värvi nimel, ning maalis 1920. aastani peamiselt akte, kus pööras tähelepanu kujule, kuid hülgamata erksaid värve. 1920. aastatel tegi ta uue seeria aktist vannis, mis on tänapäeval ka üks ta tuntumaid teemasid.
1920. aastatest alates pole teemades suuri muutusi – vaikelu, autoportreed, Saint-Tropez’ merevaated ning koduaed Le Cannet’s, kuhu ta oli kolinud 1925. aastal. Samuti meeldis talle 17. sajandi Hollandi natüürmordi maalijatest mõjutatuna maalida sööki ja söömist.[11] Lisaks tegi ta portreid, peamiselt sõpradest ja vahel iseendast.
Enne Esimest maailmasõda reisis Bonnard Euroopas ja Põhja-Ameerikas, kuid ei ole seda maalidel kujutanud. Samuti ei näe tema maalidel maailmasõda. Viimaseks jäänud teose "Õitsev mandlipuu" (L’Amandier en fleur; 55 × 37,5 cm; asub Pariisi moodsa kunsti muuseumis) maalis ta nädal enne surma.[5]
Stiil
Pierre Bonnard maalis enda ümber olevaid lihtsaid asju ja stseene, mis talle meeldisid või olid silma jäänud. Ta maalid olid eelkõige dekoratiivsed, neis puudus usuline või poliitiline nüanss. Bonnard soovis ka rõhutada seost prantsuse kunstipärandiga. Sellele viitab osa ta teoste figuuride asendist, mis meenutavad hellenistlikke skulptuure. Näiteks "Europa röövimise" (L’Enlèvement d’Europe; 1919; asub Toledo kunstimuuseumis USA-s Ohio osariigis) kompositsioon on otseselt Tiziani teosest laenatud. Samuti mõjutasid teda 16. sajandi Veneetsia koolkonna värvitraditsioonid.[8]
Bonnard kasutas endale ainuomast kompositsiooniskeemi. Tema jaoks oli värv maailma kogemise viis. Eriti hilistes teostes on pintslitöö väga läbimõeldud, sest maalil on kõik värvisuhted täpselt paika pandud. Värv ja selle lõputud suhted on justkui Bonnardi loomingu metafoor.[14] Bonnardi jaoks oli maalimine omal moel värvi tegeliku sisu uurimine. Värv oli tema jaoks nii olulisel kohal, et kui ta segas ja leidis mõne värvi, mis talle meeldis, siis lisas ta seda isegi varem valminud teostele. Näiteks veenis ta oma sõpra Édouard Vuillardi muuseumivalvuri tähelepanu hajutama, kuni ta täiendab oma paar aastat varem valminud teost.[4] Enne 1895. aastat oli Bonnardi palett väga selge ning objektid selgelt eristatud, mis näitavad Jaapani puugravüüri mõju. Hiljem Pariisis hakkasid lühikeseks ajaks rohkem domineerima hallid, mustad ja pruunid toonid.[15] Nagu Paul Cézanne oli Bonnard huvitatud perspektiivist. Selle heaks näiteks on maal "Söögituba maal" (Salle à manger à la campagne; 1913; 164,5 × 205,5 cm; asub Minneapolise kunstiinstituudi kogus), kus ta kasutas mitut perspektiivi.[8]
Bonnard maalis paljud stseenid mälu järgi, kuna talle ei olnud tähtis kindel inimene või koht. Ta joonistas esmalt lõuendile kontuurid ja lisas hiljem märkmete järgi värvid. Seetõttu on ka ta maale raske dateerida ja kronoloogiliselt järjestada.[4] Maalimisprotsess algas varem tehtud visandi järgi söega kompositsiooni joonistamisega. Seejärel täiendas ta maali järk-järgult, pani töö vahepeal nädalateks või kuudeks kõrvale, et seda hiljem värske pilguga vaadata. Seetõttu võis mõne teose valmimiseks kuluda kuid või isegi aastaid.[15] Inspiratsiooni ja maalide ideid leidis ta eelkõige jalutades, mitte ateljees. Samuti ei olnud tal molbertit, selle asemel kasutas ta bambustahvlit, mis käis lõuendi alla, ja värvide segamiseks taldrikut.[16]
Mõju
Pierre Bonnard oli eeskujuks Valgevene kunstnikule Michel Kikoïne’ile (31.05.1892–04.11.1968), kes õppis Minskis, Vilniuses ja hiljem ka Pariisis. Temagi loomingusse kuuluvad peamiselt aktid ja autoportreed ning elu lõpul maastikumaalid.[17]
Bonnardil oli seos ka Eestiga, sest tema teosed olid kunstikoolis Pallas õpilastele eeskujuks oma värvitundliku meelelisusega.[18]
,_c.1899,_Mus%C3%A9e_d%27Orsay.jpg)
.jpg)
