Peter Karl Ott von Bátorkéz sündis 1738. aastal Esztergomis.[1] Ta astus 1756. aastal sõjaväkke ning sai jalaväerügemendis nr. 57 lipnikuks. Ta osales seitsmeaastases sõjas. 1760. aastal sai ta Liegnitzi lahingus pähe haavata. Hiljem ülendati ta Pálffy husaarirügemendis nr. 7 leitnandiks. 1777. aastal sai ta Kalnoky husaarirügemendis nr. 17 majoriks.[2]
Austria-Türgi sõja ajal ülendati Ott ooberstleitnandiks. 19. juunil 1788 ründas ligi 2000-meheline Türgi üksus tema positsiooni Brani lossi lähedal. Ott lõi türklaste ülekaalukad rünnakud tagasi. Selle eest edutati ta ooberstiks. Calafati linna vallutamise eest autasustati teda Maria Theresia militaarordeni rüütliristiga. 1791. aastal kingiti talle vabahärratiitel koos perekonnanimega "von Bátorkéz".[3]
Prantsuse revolutsioonisõdade algul, 1793. aastal viidi Ott üle Reini rindele. 17. mail vallutas ta Offenbach-Hundheimi lähedal neli prantslaste kahurit. 1794. aastal ülendati ta kindralmajoriks. Samal aastal viis ta edukalt läbi rünnaku Prantsuse laagrile Famarsi all.[3]
1796. aastal viidi Ott üle Itaaliasse, kus liitus Dagobert Sigmund von Wurmseri armeega ja juhatas Wurmseri avangardi. 11. septembril lõi Ott Cerea all tagasi Prantsuse rünnaku.[4] 12. septembril korraldas ta Castellaros väiksemale Prantsuse üksusele üllatusrünnaku, milles hukkus brigaadikindral Charles-François Charton. 1797. aasta märtsis ülendati Ott feldmarssal-leitnandiks.[3]
