Peru kool oli õppeasutus Vigala kihelkonnas Märjamaa vallas, mis toimis aastatel 1841–1969.
Ajalugu
Peru kool asutati 1841. aastal Vana-Vigala mõisakoolina, mis oli määratud üksnes tütarlastele. Neid oli 15 ümber. Õpetati lugemist, kirjutamist, käsitööd ja kombekat käitumist. Pühapäeviti sõidutati lapsed koos õpetajaga kirikuteenistusele.
1853. aastal lõpetas kool oma tegevuse mõisakoolina ja viidi üle valla keskele Vanamõisa (või Lõo?) külasse Peru tallu. Sellest saigi kool oma nimetuse. Samas hoones paiknes ka esimene kauplus Vigalas. Kolme aasta pärast nähtavasti lõpetas kool oma tegevuse, sest ta kadus aruandlusest, aga ilmub jälle 1875. aastal.
Algperioodil 40 aasta vältel (1841–1881) valmistas kool ette sisult perenaisi, kes oskasid sööki valmistada, käsitööd teha, kuid ka lugeda. Hiljem sai tütarlastekoolist segakool, kus poistele õpetati veel käsitööd.
1889. aastal liideti kooliga ka Oese kool, mille mõis lammutas, sest oli sattunud vastuollu kooliõpetaja Jaan Beipmanniga, kes avaldas vastalisi artikleid ajakirjanduses. Parun Boris von Uexküll oli surnud 1870. aastal ja mõis oli läinud teisele omanikule. 1902. aasta ajalehes Teataja kirjutati: “Vigala kooliõpetajal on lapsi 70 ümber õpetada, mis on ühe mehe rammule liig ...“ Kasvanud koolile jäi koolihoone kiiresti väikseks, sellepärast see lammutati ja ehitati samasse kohta suurem, mis valmimisel 1903. aastal paraku maha põles. Tuli sai alguse höövlilaastudest. See oli Peru kooli esimene põlemine.
Veel kord ehitati samale kohale 1905. aastal koolimaja, Bernhard Laipmanni plaani järgi. Tema ise lasti maha 1906. aastal jaanuaris. Kindral Bezobrazovi karistussalk tahtis kooli maha põletada, kuna seal oli peetud rahvakoosolekuid ja lauldud mässulisi laule. Kuid see plaan jäi teostamata Vigala kiriku pastori sekkumise tõttu. Peru kool oli sattunud 1905. aasta revolutsiooni tulipunkti. 1906.–1907. õppeaastal koolitöö seisis, kuna puudus õpetaja.
Peru kooli teine põlemine oli 1910. aastal. Seejärel kool paigutati ajutiselt vallamajja. Vallavolikogu otsustas ehitada uue koolihoone seltsimaja juurde ja see valmiski järgmisel aastal. Anne Viirma kirjutab selle aja koolist: „Peru kooli tegevust on raske üle hinnata. Tegemist oli suure õpilaste arvuga kooliga ning kohustusliku kolmeaastase õppeajaga paljud ei piirdunud, vaid õppisid veel üks-kaks aastat lisaks“.
Aastail 1910–1918 oli Peru kool ministeeriumikool. Arenev kool sai uue suure hoone 1912. aastal. 1920. aastal muudeti Peru kool kuueklassiliseks algkooliks.
Paraku 1926. aastal pääses tuli taas lahti – see oli Peru kooli kolmas põlemine. Hävisid ka Vanamõisa ümbruse hooned ja talud. Tuli sai alguse koolimajast, kus kooliteenija leiba küpsetas. Prits oli veepuudusel kasutu. Põles ära koolimaja, postkontor, seltsimaja, kauplus ja Põlde talu, kokku 9 hoonet. Täiesti peavarjuta jäi 10 perekonda. Hans Laaguse korteris hävis ka Vigala muusikaseltsi raamatukogu – noodid. Õpilased jagati klasside kaupa ümbruskonna koolidesse laiali.
Juba 1929. aastal valmis Poltsi männikus Tõnumaa külas kahekorruseline puust maja.
Koolimaja oli üks suuremaid puitehitisi Eestis[viide?]. Oli nii suur maja, et aastas oli kütteks vaja 100 sülda kasepuid või nõukogude perioodil 300 ruumi tooreid puid. Nõuded kehtestati kaevule. Õpilasi oli selles 160 ringis. Internaat oli planeeritud 90 lapsele, mis aga varsti kitsaks jäi. Majanduskulud maksti kinni vallavalitsuse poolt, õpetajate palgad aga riik. Kool sai töötada vaid paar aastat kui avastati majaseen. See vist tuli niiskest saepurust. 1931. aasta suvel võeti teise korrus põrandad üles ja alustati seenega põhjalikku võitlust.
1930. aastal oli koolis 160 õpilast. 1944. muudeti kool seitsmeklassiliseks (mittetäielik keskkooliks). Samal aastal oli koolis 192 õpilast. 1959. aastal haridusreformi ajal muudeti Peru kool kaheksaklassiliseks.
Teisest ilmasõjast tuli kool kahjustamata välja, kuid neljas ja viimne Peru kooli põlemine oli 2. märtsil 1969. Noor Ando Leps saadeti uurima põhjust, aga kuritegu ta ei tuvastatud.
Pärast põlengut plaaniti uued koolid rajada piirkonna kiiremini arenevatesse asulatesse Kivi-Vigalasse ja Vana-Vigalasse. Kivi-Vigala kool ehitati 1972. aastal mõisaaegse rehe kõrvale. Peru kooli põlengust 1969 kuni 1972. aastani ehk Kivi-Vigala kooli valmimiseni kandis õpilaste ülekoormuse tõttu piirkonna tähtsaima koolina põhiraskust Raba algkool Sääla külas. 1975. aastal valmis uus koolihoone ka Vana-Vigala kutsekoolil (vt Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskool), mistõttu vabanes kutsekoolilt üldhariduskoolile Vana-Vigala mõisa endine häärber.
1997. aastal paigaldati Tõnumaal endise Peru kooli asukoha juurde mälestuskivi.
20. juulil 2019 pidas Jaak Uibu ettekanne "Peru kooli ajaloost 1841–1969", mille järgi käesolev artikkel sai üle vaadatud. "Kasutasin selle ülevaate tegemisel Mihkel Aitsami suurepärast Vigala kihelkonna ajalugu, Monika-Aino Borodavko ja Helle Saia diplomitöid ning Anne Viirma magistritööd, millele lisasin isiklikud mälestused."
Välislingid
